Vastutuse võtmisest

Kirjutasin kunagi, kuidas mind hämmastas ca 30-aastane mees, kes täiesti tema enda mõjuvaldkonda kuuluva asja ebaõnnestumises kirglikult süüdistas oma ema, kes teda oli valesti kasvatanud. Minu jaoks tundus selge tegematajätmine kasvatuses olevat vast ainult selles, et mees sellise mõtte peale üldse tulla võis, kui tegelikult sõltus tulemus ikka 100% temast endast. Oleks võinud pea persest välja tõmmata ja ise vastutus võtta, aga ei, parem oli ikka vinguda, et kus tema oli kõik õigesti teinud, küll aga, vaat... tema ema...

Kahju küll, -100 seksikuse punkti, ja, mis veelgi tähtsam, niiviisi jaanalinnu viisil pead pehmesse kohta peites ei tekkinud võimalustki õppimiseks. Ok, jah, võtan vastutuse - NII valus on tunnistada, et ise kukkusin läbi. Mitte mu ema, sõbrad, sugulased, kõrvalseisjad, kuri siga, paha tuul, vaid ise. Aga helde jumal küll, ainult niiviisi on võimalik olukorda muuta ja mõelda, mida ma ISE võiksin järgmine kord teistmoodi teha, et asi õnnestuks. Teiste süüdistamine ei muuda mugavas status quo-s midagi: ei olegi midagi muuta ju, sest ise tegin ju kõik õigesti - järelikult mina ei peagi midagi muutma, NEMAD peavad, nad lihtsalt on nii pahad ja ei taha mingil põhjusel  muutuda, ei tea miks.

Misasja nagu?

Lasteaed, ma ütlen.

Aga noh, see on nii üldlevinud häda. Oma lapsi vaadates näen, kuidas nii kergesti lükatakse ette mingi muu põhjus/keegi teine, kui see et "jah, mina, minul läks untsu". Või, mis veelgi enam, mu lugupeetud ema, kellel on taevani kiirgavaid omadusi mitmes vallas, on selles "jep, minul läks valesti" asjas ikka täielik algaja. Ta võib sellest tõenäoliselt arugi saada, aga enne jäätub põrgu saunalava, kui ta seda vabatahtlikult tunnistab. (Ilmselt ei suuda ta seda selle tõttu, et tema ema teda halvasti kasvatas, ta on lihtsalt ohver ja ei saagi seda enam muuta, sest tema ema, kellel oleks selle teooria järgi ainus võim asja parandada ja oma laps traumast vabastada, on ammu teises ilmas... (tilgun irooniast)).

Ma saan aru, et vanima lapsena ja üldse peast iseseisvana juba 13-ndast eluaastast alates on minul teatud eelkalduvus vastutust võtta. Ja ma tean ka, et sellega liialdades ning vastutust võttes rohkemate asjade eest, kui vaja on, võib ennast ka täiesti valesse kohta mõelda. Kõike peab tarvitama mõistlikult ja tasakaalustatult, enesestmõistetav ju.

Aga-aga... nüüd ma kohtusin ühe eriti peast sooja variandiga, mis vähemalt näiliselt sidus need mõlemad, mistõttu minu aukartus intelligentsete egotsentrikute ees muidugi süvenes. Arukad tõprad, suudavad näiliselt täiesti artikuleeritud lausetega ära põhjeldada baas-fuck-upi. Alles siis, kui lausete taha vaatama hakkad ja tähendusi kõrvuti paned, saad aru, et - ikka sama lapsik ämber, lihtsalt intelligentsemalt sõnastatud. Antud sõnastus oli siis umbes selline: "No mina võtan ALATI vastutuse ja hoolitsen oma ettevõttes kõigi eest, ma teen nii palju /-/ ja nii palju /-/, annan endast absoluutselt kõik, ja siis NEMAD /-/ ja ei hinda /-/ ja ei saa üldse aru ja... /-/ ja on mu läbipõlemises süüdi."

Halleluuja!! Muidugi sa võtad siin kohe nii ilmselgesti ise oma läbipõlemise eest vastutuse, jee.

Kusjuures, ma ei taha üldse väita seda, et aegajalt ei võikski keegi teine olla totaalselt süüdi - ja see on ka ok. Seda lihtsalt juhtub palju vähem kui inimesed väidavad. (Siinkohal tahab loogiline olend minus täpsustada, et  ma ei räägi praegu üldse olukordadest, kus inimene ei saa vastutust võtta, sest on liiga laps või liiga vana, vastutuse võtmist häirivalt haige või lihtsalt kinniteibitud. Ma räägin tervetest täiskasvanutest ja igapäevaelulistest tavaprobleemidest, mitte sarimõrvarist või lapsevägistajast.)

Jah, aegajalt ongi teine süüdi, olgu siis tahtlikult või tahtmatult - see on okei, nii elu käibki. See on tema tegu ja tema vastutus. Aga sinu vastutus on see, mida sa selle peale teed. Ta kas saab oma veast aru või ei saa, see on juba tema teha. Sina ei saa teda isegi sundida viga mõistma, maksimaalne, mida sa teha saad, on püüda seda seletada. Aga sinu reaktsioon on täiesti 100% sinu otsus ja vastutus. Näiteks - kui oled juhtunut analüüsinud ja aru saanud, et näe, teine oligi süüdi, siis on sinu otsustada, mida sa sellest õpid ja mida selle vältimiseks teed. Näiteks suhtled temaga mingil teisel viisil või lihtsalt vähem. Või üldse mitte.

Laps jonnis nii, et silme eest läks mustaks ja nii sa teda sakutasidki? Laps oli selles süüdi? Pff... Oli ikka või?

Mees lõi ja sa andsid talle andeks ja andsid talle andeks ja andsid talle andeks ja... Tema vastutab löömise eest, aga kas ka andeksandmise eest? Sest ta ju palub nii veenvalt??  (Jah, ma tean perevägivalla komplitseeritust ja teoorias ka seda, kuidas see vaimselt lammutab, aga minu lugupidamine kuulub neile, kes otsustavad vastu hakata, mitte ei jää ohvriteks. Perevägivalla praktiline on mu kogemus õnneks ainult selline, et mind on löödud - ainult ühe korra. Tema vastutas selle löögi eest, mina vastutasin selle eest, et see jäi viimaseks, mis siis, et "see oli ainult kerge laks" või "ma nagu ise tõukasin teda, mis siis, et kogemata, aga ikkagi", või et "tegelikult on ta nii leebe inimene." See suhe sai sel hetkel pöördumatult läbi.)

Ema kasvatas traumeerivalt... Võibki tõsi olla. Kurat, sa oled täiskasvanu, võta midagi ette sellega siis, ära kasuta seda kui pidevat põhjendust oma ebaõnnestumistele.

Sel põhjusel ma muutungi kohutavalt skeptiliseks, kui näen mingit mustrit, kus TEISED on süüdi. No näiteks inimene, kes kaotab pidevalt töökohti, sest teised on pahad. Või inimene, kelle suhted ebaõnnestuvad, sest (wait for it...) partnerid on pahad! (Mhmh, jah, selles küsimuses näitab 3 näppu mu enda suunas, aga miks te arvate, et ma alati ainult teiste pealt õpin? ;) ).

Kokkuvõtteks, aegajalt ongi vastutus kellelgi teisel, aga kui "maailm on halb ja inimesed nii pahad" muutub mustriks, siis on äärmise tõenäosusega viga hoopis vingujas endas.