Ilusad inimesed ja segased standardid

Näed siis, seekord läks jälle hästi. Üks põgus ja juhuslik kohtumine mõjus nii värskendavalt, et mõtlesin neid mõtteid pikalt takkajärgi.

Esimene mõte oli see, et lihtsalt kohutav, kui pealiskaudne ma võin mõnikord olla, mis siis, et see on ainult inimlik. Paljude inimeste hulgas jääb mu pilk juba kaugelt peatuma kellelegi, kes näeb lihtsalt täpselt "see" välja. Muidugi, jaaaa, see on naeruväärne, et kui kusagil on keegi pikakasvuline, laiaõlgne, heledapäine ja kullininaline, kui ta on uhke ja sirge hoiakuga ja muigab mõtlikult, siis see on täpselt, nojah, see kuldlõige, mille peale mu silm puhtalt refleksist kuidagi takerdub ja midagi ajus jookseb natuke kokku. Jabur lugu, et see ei seostu ühegi konkreetse isiku "tempel mällu" jäljega mu esteetilistes eelistustes, mäletan, et joonistasin sarnaseid tegelasi juba lapsena. Võta kinni, miks. Ja samas on see siiski sõgedalt pealiskaudne.

Teine mõte oli see, et minust on äärmiselt pealiskaudne seda pidada pealiskaudseks, sest ma ju tean, et me suudame isegi loetud sekundite jooksul saada inimesest palju rohkem infot kui ainult välimus. Meie intuitsioon on palju targem kui meie, oma viga, et me seda ei teadvusta. Midagi näoilmes, liigutustes, hoiakus võib osutuda pelgalt välimusest palju olulisemaks - ometi on nii lihtne tulemust "ainult väliseks" pidada.

Kolmas mõte oli selge eelarvamuslik ebaõiglus, mistõttu otsustasin, et ei hakka seda lugu lubavale inimesel isegi võimalust andma, vaid lasin tal lihtsalt minna. Hoobilt tekkis reservatsioon - no ta lihtsalt ei saa ülearu sisukas olla, sest kõiki statse ei saa maxida lihtsalt. Mis näitab mind omakorda lisaks pealiskaudsusele ka shovinistliku tõprana, sest ta ei ole ise ikka üldse süüdi, et ta just selline välja näeb ja selle alusel arvata midagi inimese sisukuse kohta... nojah... Alles tagantjärgi sain aru, et ma võisin iluna "näha" justnimelt isiksuse läbikuma, sest ausalt, mulle tuleb meelde üks tüüp, kes väliselt vastab täpselt samadele kriteeriumitele, kuid on sellise suurusjärgu tõbras, et võiksin teda nähes vastikusest nurgas karvapalle oksendada.

Ühesõnaga, elu läks edasi ja ma jõudsin ta juba täiesti unustada.

Ja siis võttis maailm ja naeris mu välja, sest inimene, keda ma niiviisi märkasin, tuli seekord täiesti ise ja istus just minu kõrvale, miski minus on üsna kindel, et mitte täiesti juhuslikult. Tema julges, mina mitte, live with that, tiigrisüda selline.

Ning siis sain teisi, teda ja ennast pilgates, mis on väga tõhus meetod, et eemale hirmutada inimesi, kellega ma nagunii ei viitsiks tõsisemalt suhelda, korraga aru, et oi, ta mitte ainult ei karda oma ego võimaliku haavamise pärast kohe vähimalgi määral, vastupidi, ta on täiesti vabalt tema ise ja seda ilma ühegi maskita.

Kas see tuleb totaalsest enesekindlusest, et vaatamata oma sügavale noorusele, on ta jõudnud mingile sellisele vaimsele küpsusastmele, et tunneb ennast iseenese nahas täiesti vabalt? Ja siin istun mina, kes ma just äsja ilma ühegi aluseta pidasin ennast kuidagi targemaks... Ainus indulgents on, et ma vähemalt suudan mõista, et ta on milleski palju kogenum kui mina. Kuidas ta selleni nii kiiresti on jõudnud?

Või heh, ei saa siiski välistada, et tal on lihtsalt alaarenenud alalhoiuinstinkt, ja seega ta ei muretsegi, et ma võin ta enesehinnangust üle käia nagu traktoriga, sest pilasin tagasi hoidmata absoluutselt kõike, mis ennast kätte andis? ;) M teenis tuhat pühakupunkti mu nalju stoilise naeratusega välja kannatades.

Aga ei, ta lihtsalt võtab ja on täiesti maskitult siiralt ja usaldavalt tema ise. Paistis, et ta on mu uurivast trollimisest lihtsalt niipalju suurem, et ignoreerib seda sügava rahuga ja on see, kes ta on. No... nagu... nagu... chaotic rogue trollib kedagi mõnuga, hüpleb üles-alla kellegi rahulikult vaatleva pilgu ees ja saab siis aru, et ta vestluskaaslaseks on lohe inimese nahas. Ups... Äärmiselt relvitukstegev olukord. Tundsin, kuidas pillasin häbelikult oma huumori mootorsae ja sealt edasi jätkasin juba nagu jaapanlane - sügava tänulikkuse ja väärilise viisakusega.

Ja siis rääkisime me juba nii päris asjadest, elust, suhetest, lugudest ja ja see tundus kuidagi... väärtuslik. Hästi veedetud aeg.

Aga elu on lühike, see aeg sai otsa, kuigi niigi varastasin 60 minutit öise une arvelt, aga samas oli nii põnev. Mingi väga sarnane maailm, mis samas on täiesti teistmoodi.

Ja heh, visuaalne tulevärk pimedas enam ei tööta, sest, pime, noh. Aga tal oli tõelise jutuvestja hääl ja ta rääkis seal õhtupimeduses sügavatest asjadest üllatava vaimuteravuse ja inimlikkusega. See kuidas ta rääkis oma tulevasest naisest ja nende suhtest, oli kuidagi väga ilus lugu, aga samas ei tundunud päris esimese noorusenaiivsuse pealt kokkukraabituna, vaid läbitunnetatud, küps, tasakaalus. See läks mulle väga sügaval tasandil korda. Miski minus tahab uskuda, et see ongi täiesti päris. Jah, teine miski minus, see irooniline osa võiks öelda, et mhmh, hea lugu küll - muinasjutt, täiega. Aga äkki eksin mina? Küüniline nõid/narr/rogue, äkki ongi minu maailmapilt selle tõttu vaesem,  sest äkki ongi selliseid inimesi olemas? Kes ongi just täpselt nii sirgjoonelised ja sügavad? Päriselt? Mul oli ta pärast hea meel, võibolla inimkonna kui sellise pärast ka. Meil on veel lootust, vist.

On jällegi pealiskaudne siduda teda paljalt välimuse pealt kellegi kolmandaga, aga vähemalt on ju tore mõelda, et see lugu, mis jäi meil seal kunagi olemata, nii kaunid, uhked ja sirged kui me olimegi, toimub kusagil just praegu, ja toimub nii, nagu see ideaalis võinuks olla. Võibolla see oligi see paralleelmaailmate taju? Tegelikult on neil muidugi nende lugu, ja minul minu oma, nemad ei ela minu pekkiläinud lugu uuesti ja paremini - sarnasused on näilised ja see on lihtsalt minupoolne lihtsustamine, et püüan vägisi leida paralleele, selleks, et oma kogemuste läbi paremini mõista teiste oma. Aga samas, kui see on lohutav? Ja teoreetiliselt ei saa seda välistada? Mõttena huvitav.

Ja siis tekkis mõte, et mingi ühendus tekkis mul väga kiiresti tema absoluutse avatusega, sest kunagi olin ma ise ka oluliselt rohkem selline. Idealistlik võibolla, vaba, avatud, heatahtlik. Praegu olen selline väga-väga valitutega, tavaliselt ma lihtsalt ei vaevu, ning kui seda eiratakse, näitan kiirelt ja konkreetselt hambaid. AGA. Jaa, ühest küljest võib mõelda, et kogemus karastab, tunnen mädamuna ära ilma, et selle tervenisti ära sööks, optimeerin ajakasutust ja iseenda ressurssi. Teisest küljest võin astuda sellesse ämbrisse, et olen liiga terav, liiga küüniline, liiga... Ja korraga ei ole minul ja sellel heatahtlikul ja avatud olendil enam midagi ühist.

Sellest oleks kahju.

Ja muud ei olegi. Lihtsalt mitmeks päevaks oli väga mitu uut mõtet, mis mind elevil hoidsid ja tuju tegi ka heaks.

Maailm, õpeta ja üllata mind palun jätkuvalt, ma olen sinuga rahul :) Ja mitte, et mu elus praegu vähe huvitavat toimuks, aga näe, siis korraga tuleb selline väike asi ja on nii ootamatu ja tore.