Naljakas oleks öeldagi, et hei, teate, ka see vaikselt nurgas kerasolev ühesilbilisi vastuseid poetav ja ülejäänud maailma melu pisut heitunult piiluv nutsakas - see olen ka mina.
Mis sest, et see põlevasilmi mingi sisemise luua seljas lendav ja võibolla siis tõesti selles hetkes üllatavalt intensiivne devil-may-care.. nojah, see olen ka mina. Isegi, kui tagantjärgi tundub, et sai liiga põlevisilmi, ja liiga hull lend. Äkki oleks, noh... malbem?!
Üks tark inimene ütles, et tal on huvitav vaadata, kui mitu nägu mul on - ja mul oli nii siiralt hea meel seda kuulda. Oh, keegi märkas, märkas seda esimest ja siis seda teist nägu ka. Ja seda kolmandatki, olgu siis pealegi sellega, sest kuigi see pole see, mida mulle meeldiks tingimata näha lasta, on see üks osa tõest. The Maiden, The Mother, The Crone.
"Jah, ma nägin korraks, milline sa ka võid olla ja see ajas jubeda hirmu nahka."
Paneb mõtlema, et kui ta ka seda kolmandat nägu märkas, aga on ikka veel siin... Mul on, mille üle tänulik olla.
Tegelikult on neid nägusid nii minus kui kõigis teises muidugi palju enam kui kolm, aga selles kolmainsuses meeldib mulle mõnikord mõelda, sest neid nägusid on mul enesel lihtsam märgata.
See õhtu oli nagu algaja esimene lugu, ma ei ole sõnu niiviisi varem kasutanud. Tahaks käsikirja parandusi teha, sõnu kasutada täpsemini, aga elus paraku niiviisi ei saa. Siis jääb üle loota ainult vaataja leebetele silmadele, kuulaja mõistmisele ja...
... teadmisele, et õnneks on kõik tasakaalus. Seda eileõhtust hullu ja natuke üle-iseenese-julget libahunti tasakaalustab praegu keegi muu. Ja see vaikne ja kergelt heitunud, kohvitassiga diivaninurka kerinud ja tasakesi elu vaatlev olevus on ka täiesti päriselt päris.
Paneb mõtlema, et kui ta ka seda kolmandat nägu märkas, aga on ikka veel siin... Mul on, mille üle tänulik olla.
Tegelikult on neid nägusid nii minus kui kõigis teises muidugi palju enam kui kolm, aga selles kolmainsuses meeldib mulle mõnikord mõelda, sest neid nägusid on mul enesel lihtsam märgata.
See õhtu oli nagu algaja esimene lugu, ma ei ole sõnu niiviisi varem kasutanud. Tahaks käsikirja parandusi teha, sõnu kasutada täpsemini, aga elus paraku niiviisi ei saa. Siis jääb üle loota ainult vaataja leebetele silmadele, kuulaja mõistmisele ja...
... teadmisele, et õnneks on kõik tasakaalus. Seda eileõhtust hullu ja natuke üle-iseenese-julget libahunti tasakaalustab praegu keegi muu. Ja see vaikne ja kergelt heitunud, kohvitassiga diivaninurka kerinud ja tasakesi elu vaatlev olevus on ka täiesti päriselt päris.
No comments:
Post a Comment