Ma olen natuke peast soe, aga kuna natuke olla pole mu forte, siis

... keerame aga kuumust peale, et peas oleks ikka täielik põrgu (aga kes ütles, et põrgus on tingimata paha, seal on... ütleme, põrgulikult huvitav. Hu-vi-tav. Natuke väsitav lihtsalt aegajalt).

Mingi sürreaalne täiesti raskestiseletatav murdepunkt on toimumas. Miks - selget põhjust ei ole. On lihtsalt järjest üksteise otsa kuhjuvaid asjaolusid. Ma tunnen, et maailm on sama, ma ise muutun mingi kummalise kiirusega. Võibolla on asi selles, et mul on enda jaoks jälle vähemalt niipalju aega, et ma töö ja laste kõrvalt jõuan iseennast märgata? Ja see pikk reis oli muuhulgas aeg iseendale otsa vaadata. Ning selle aja sees tekkis nii mitu ahhaa-hetke, et nad on nüüd natuke kuhjas.

Izzand, äkki mul on keskeakriis?! :)

Õnneks ütles Väga Tark Sõber kunagi, kui mõni aeg tagasi sama asja kahtlustasin, et sellisel juhul on see mul olnud 17-aastasest saadik. No ja mulle tundub, et tema staazhiga sõpra võib usaldada.

Ühesõnaga - ühe sõnaga ei seleta siin midagi.

Keegi ootamatult läbinägelik inimene pani mu lauale raamatu, järjehoidjaga õigesse kohta. Vahva tunne, kui saad sõnadega vastu pead nagu panniga. Lõi kohe pildi selgemaks. Õnneks on teisigi inimesi sarnastes kohtades käinud, sotsiaalse tarumõistuse abil saan pildi kokku panna, nagu pusle, korjan tükkhaaval mingeid selgekspestud kivikesi liivarannast, mis mu mustrisse sobituvad.

Krt, see samas kõlab nagu ma oleks nats seeni söönud, kuigi tegelikult, ausalt, nagu öeldud, ei ole üldse. Süütu nagu maatüdruk, kangeim kraam, mida teadlikult tarbinud olen, on viski ja seegi enamasti jääga.

Kui ma üldse sõnastada oskaks, siis see murdeline küsimus ehk aitab. Kunagi ütles keegi mulle, et "you are a happy savage." Kui ma sain vanemaks ja targemaks ja üldse, siis tekkis minu sees küsimus, et "can a happy savage become a wise woman?"

Nüüd ma hakkan aru saama, ei, tundma, et jah, saab küll. Ainuke asi, et mitte üht või teist, aga mõlemat korraga. I can be a wise woman AND remain a happy savage.

See kõlab lapslollilt, kui see niiviisi kirja panna, ma isegi ei tea, kus siin see kvalitatiivne mõistmisehüpe on. Mh, jah, üks asi on sõnastada, aga teine asi on tunda. Ja see tunne on nii kuradi intensiivne, nagu olekski liblika vastne, kelle keresse ennast liblikas ise ka samal ajal elama sätib, ilma, et ka eelmine vorm muutuks. Nats kitsas on, ihu on veidi imelik, kõdi on, kohati toimub veider samaksjäämine/täielik metamorfoos.

Äkki KEEGI ikkagi on mu süütu mandlipiimaga kohvi sisse seeni sokutanud??

Ning siis lisaks see, et ma ju täpselt ei tea, mida ma teen, ja siis teised ütlevad, et ma teen seda nii uskumatult hästi. JA jah, see, et nad seda ütlevad, on armas, aga ma samal ajal ju tean, et ma teen seda hästi.

See on täpselt üks neist vastukäivatest asjadest, mis on korraga mu sees - ma täiega kahtlen selles, kas ma oskan ja tean JA tegelikult tean suurepäraselt, et ma oskan ja tean. Lihtsalt, kui tulebki eduelamus ning ma näen, et mu mõte on ellu rakendatuna nii palju suurem kui mina, siis on natuke... elev? Ärev? Õudne?

Õudne ja ilus ja hea :)