Tarkade inimestega suhtlemine on tore, aga tohutult intensiivne. Ja kärssav kiisu.

Mul on olnud luksus viimaste päevade jooksul väga erinevalt tarkade inimestega väga põhjalikult juttu ajada. Õnneks olen selleks piisava koguse ekstravertsusega varustatud, et seda särinat täie hooga kaasa sõita, aga kurnavalt intensiivne on ikka. Ja kurnavalt intensiivne ei ole mitte suhtlemine ise, vaid uute mõtete ja lähenemisnurkade sadu - seda tundub olevat korraga liiga palju. Samas tahaks kõiki uusi ahhaa-väärilisi mõtteid meelde jätta, kuigi see on võimatu. Ja siis on tunne, nagu oleksid sattunud kullamaardlasse ja tahaks kõike kaasa võtta, aga taskud on juba kuhjaga täis ja rinnahoidja ka, isegi sokiservadesse on kalliskive topitud, ninna ja kõrva ka ja rohkem pole enam kuhugi midagi mahutada.

Siin on lihtsalt mingid eredamad killud, et oleks lihtsam meelde jätta. Igaüks on jäämäe tipp, mille all on midagi nii palju enamat, aga vähemalt aitavad meeles hoida. Lahti kirjutama ei suuda ma praegu küll hakata.

- kui langevarjuga hüpatakse selleks, et surmahirm tekitab tohutult intensiivse teadlikkuse tunde, kus iga elusekund on armas ja väärtuslik, siis kas pole kuradi säästlik saavutada samasugune kirgas elujanu niisama, koguaeg ja hoida langevarjuhüppe raha kokku? Ja see elu võibki olla meie langevarjuhüpe, võibolla oleme kosmoses miljardeid aastaid vegeteerinud, et saaks lõpuks ometi siia, tegema seda meeletult lühikesse ajahetkesse konsentreeritud langevarjuhüpet, võiksime tajuda seda samasuguse lennuna, koguaeg õnnest naeratades ja juhuuu karjudes?

- kuigi ma arvan, et oskan nii rääkida kui kuulata, võib juhtuda, et ma oskan rääkida ja kuulata suheldes inimese teadliku osaga. Äkki ma olen kahe silma vahele jätnud selle, et võiksin rääkida ja kuulata ka seda, mis teise seljaajust tuleb. Ja see suhtlus käib teisiti, kui ma olen harjunud (ja harjunud olen ma kuratlikult kiire vaimse tulevärgiga): aeglaselt. Caveman talk. Seljaaju ju.

- Sõnad tähendavad nii teisi asju erinevate inimeste peades. Kuidas kasvõi näiteks "uus veeb" või "küüned sisse" võivad kahe inimese peades nii erinevaid pilte tekitada? Kuidas mina, kes ma seda ratsionaalsel tasandil nii hästi tean, ei suuda seda ometi reaalses elus ära näha?

- kas on võimalik, et ma ratsionaalselt tean seda, tean nii hästi, et võin teistele õpetada veenvalt ja põhjalikult, ja ei suuda ise näha iseennast täpselt sedasama superlolli algaja viga tegemas?

- uhkus ja väärikus võib tõlgenduda sellesse keelde, kus isegi üks kord palumine võib olla liiga palju. "Ma tahan, et mu väärtust nähtaks, ilma, et ma peaksin selleks märku andma." Aga kui ta on uhke ja samal ajal väga suhtlusaltis ja empaatiline, kuidas ta neid kahte asja tasakaalustab?

- Võibolla ma olen kulutanud inimene olemise peale palju rohkem aega kui teised, teised on samal ajal tegelenud enesearendamisega. Võibolla ma olen lihtsalt nats aeglane?

- Samas, kui ma teistele ütlen, et miks sa ei võta seda komplimenti siiralt vastu, sest see on siiralt antud, miks sa hakkad seda väiksemaks tegema, siis miks, MIKS, ma teen ise järgmisel hetkel sedasama?

KUIDAS küll ometi olla ühtaegu haavatav ja tugev? Ühtaegu tark ja rumal? Ühtaegu enesekindel ja ebakindel? Haiget saades naerda nii, et see on siiras naer iseenese üle, mitte mask, mis valu varjab?

See oli lihtsalt lühike hetk tänasest ja eilsest õhtust. Ma tõesti ei tea, kas suudame sama intensiivsusega jätkata, võibolla ongi vahepeal mõistlik natuke omas mullis olla ja seedida kõike seda, mis on rikkaliku kullavihmana maha sadanud.

Ja siis tagantjärgi natuke oma elult leebeid lõuahaake saanud ja seetõttu pisut räsitud ego paitada lastes ütles mu Ütlemata Oluline Sõber kuldsed sõnad: "Kuule, aga äkki sa peaksid oma selle "tätoveeringu, mida ma teoreetiliselt teeks, kui ma üldse mingi tätoveeringu teeks" ümber mõtlema - mitte tiiger, vaid lihtsalt suitseva sabaga kass. Kärssav kiisu, noh."