Lihtsalt see, kuidas ta enesest kirjutas, hõõgus jõudu, enesejaatust, intelligentsi, janu ja julgust. Ehedat seksuaalsust, elulusti, nüansirikkust... ilu.... Jah, muidugi, kui ma oleksin 10 aasta pärast samasugune/sarnane naine, siis see oleks äge! Ta on lihtsalt vägev. Selline ehe Emahunt. Oh...
Ja siis tema seal, läbi mälestuste kõrgumas kõigi teiste selja taga. See jõud, mida kõigis ta tegemistes kergesti aimata võis, jõud, mis oli Nii Napilt peidus. Sellised mehed on elu enese vägevus, lihtsalt... Oo.
Ja siis too ebaseaduslikult noor nuga öös, sinised silmad välkumas, teravas naeratuses peidus generatsioonide kaupa peenete poeetide verd, väitmas, et: "Ma olen (kõigest) sõdur.". Hah. Kõigest. Ma näen sind nii läbi - ja ei näe sind täiesti üldse läbi täpselt samal ajal, olgu, jah. Aga ma _tean_ sind ja see defineeribki selle veidra magneti, mis mind samal ajal segadusse ajab.
Te ei ole minu karja hundid, aga me jookseme samas metsas. Me ei jahi küll külg-külje kõrval, me ei jookse koos verd ja valu ja jahirõõmu ja kurbust suure kollase kuu üle, aga...
me jookseme samas metsas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment