Lihtsatest sõnadest selgub tõde, kui neid pimedas peeglist vaadata

Akna taga laiuv pimedus jätab mulje, nagu oleks mu maja merepõhja vajunud ja nüüd pressib selle sünkmust sügavik igalt poolt peale. Tahaks lausa hinge kinni hoida, lootes, et seinad veel peavad ja et kusagilt juba tasakesi vett tuppa ei nirise...

See umbes kirjeldab tühjust ja väsimust, mis peale kõiki neid iseenese lollusest sündinud lahinguid mus eneses maad on võtnud. Ime siis, et läbi nii sügava pimeduse lausutud sõbralikel sõnadel on rohkem väge kui pealtnäha paistab.

Jah, kahel viisil on raske. Kui hing on rahutu ja ihkab hunti joosta, siis on ägedalt raske, keeruliselt ärev, ilusalt üksildane... teadagi. Aga sel raskemal viisil on raske, kui pimedus pressib peale ja enam ei ole jaksu seinu seismas hoida, olen seest tühi ja pealt habras, nagu iseenese õõnes klaasist kuju.

(Ei, kuulge, asi ei ole ülearu traagiline, eksole, sest juba üksainus sõbralik viibe andis mu kustunud kaminapuudele piisavalt süüdet, et sain aru, et jah, ma pean iseendale selle aja võtma ja Kreekasse lohesurfilaagrisse minema. Muidugi on see äärmiselt hädavajalik, mida ma mõtlen üldse?)

Aga siis see küsimus, et mida ma siis nüüd plaanin teha? Muidugi, klassikaline meetod, et ära ütle lahendust ette, vaid suuna inimest küsimustega, aga töötab ikkagi. Ning selle juurde kõik need sõnad, mis mulle sõbralike mõtete vastastikuses voos anti. /Kirjuta mõnikord./

Sõnaga saab sädeme tagasi anda. Sõna... sõna... seda ma ju tean ise ka. Kuidas ma ometi ära unustasin? Teiste jaoks oskan sõnuda küll, aegajalt on vaja kedagi, kes selle peegli mu enda ette tõstaks, et näeksin iseennast ka värskete silmadega, ühena lihtsurelikest. Nõid, nõid, narr, nõid, narr nõid, kes mõnikord on... pimedusega löödud.

Kirjutada, muidugi, aga mitte just nii, nagu see soovitatud oli, vaid praegu ja siia, sest selleks et täielikku tühjusesse midagi luua, pole paremat asja kui sõna. Ja selle sõnaga saab pöörata paradigma tagurpidi ja muuta reaalsust, öeldes, et:

POLE MIDAGI PAREMAT KUI TÜHJUS.

Tühjus on parim lõuend selleks, et midagi uut luua. Ja kui mina olen hetkel täiesti tühi, siis on see lihtsalt parim võimalik asi, sest ideaalsemat hetke enese uuestiloomiseks on vist raske leida.

Ning vana taak on lahingute pidamise kütuseks ära põletatud, tühi klaaskest ei ole mitte purunemishabras, vaid kookon, kuhu saab luua uut ja selle siis lendu lasta.

Piisas ainult paarist sõnast, et kogu olukord tagurpidi keerata, sõnaga ümber võluda ja muidugi see toimib, sest see on... noh... piisavalt tõsi, et olla täiesti usutav. Ma juba ootangi homset huviga, tunnen, kuidas mu silmad jälle üsnagi ereda leegiga põlevad. Vaatame, mis sellest tuleb.

"Nõiaelu, nõiaelu, see jah, on kõige parem..."