Ussskumatu

Keegi tore inimene ütles, et ma olen elav eeskuju sellest, kuidas on võimalik olla täie kohaga ja veenvalt professionaal töörindel, kuigi mul on kari lapsi. Et kui ta oli veel veidi noorem, siis tundus talle, et töö mõistes on elu täiesti läbi niipea, kui lapse saad, aga nüüd ta teiste pealt näeb, et kõik on võimalik. Ja et siis teiste hulgas olen mina üks see, kellel ikka kõik on ikka väga võimalik.

Ja siis öeldi mulle, et see on imeline, kui positiivselt ma tööle tulen, et olen üdini üks positiivsuse.. (mõeldes praeguse vormi peale, siis ilmselt ->) kera.

Nicee....

Oeh. Tõsi on muidugi see, et seestpoolt vaadates tean ma päris hästi ka seda, et väga tihti on mul pea üleväsimusest täiesti tühi, üks ajurakk vilistab teist taga, sest kõigi nende kohustuste, infotükkide ja logistikalahendustega zhongleerimine on ütlemata kurnav. Selgesti ei paista see siis välja. Sest see teine tõde, et töö ongi tore ja lihtne ja hea ja mulle meeldib ja ongi positiivne, no see on ka ju õige, see pole üldse vale. Aga ta on tõe üksainus tahk, mina tean seda teist, väsinud ja sasitud tahku ka.

Ilmselt on hea ja halva aspektiga tasakaalustatud tõde pigem see, et olen õnnelik, aga aegajalt rampväsinud. Ja lolluste ja rööprähklemiste vead suudan enamvähem improviseerides ära päästa üldiselt?

Mina jälle imetlen siiralt neid inimesi, kes jaksavad tõsiseid erialaseid raamatuid lugeda, sest ainus tekst, mida mina peale 12 tundi tihedat ajugümnastikat reaalselt lugeda suudan, on väga lihtne eskapism. Kui sedagi. Mõnikord võtan peale laste magamapanekut lihtsalt klaasi veini ja istun tuima näoga kamina ees, kuulates vaikset vilinat oma peas.

Mu ajumaht ja suutlikkus on õhtuti ilmselt umbes nii suur, et isegi Tinderi pilte jaksaksin vaevu paremale-vasakule lükata, ise samal ajal artikuleerimatult lalisedes. Tõesti kelmikas ettekujutus. Aga, nagu öeldud, see oli lihtsalt illustreeriv näide mu ajukapasiteedi kohta, sest õnnelikus abielus, tööga koormatud naene, kellel kari lapsi, mis mul sinna Tinderisse enam asja... Hingesugulast leida või? Hõõ... Me võiksime ilmselt kohtuda nagu Koit ja Hämarik, jõulude ja jaanipäeva ajal, ja siis ka oleks mul tema jaoks 25 minutit aega koos taksosõiduga.

Tõeliselt sügav.

Nii, et teatud mõttes.... ei, laste tekkides elu läbi muidugi ei ole, aga hoopis teistsugune on küll. Mitmeti sügavam ja sisukam ja toredam, aga ma ei leia endale isegi võimalust 4 päevaks soojale maale kaugtööle minna. Sest kohustused tõmbavad ligi maad.

Aga noh, hea teada, et välja paistab, nagu ma zhongleeriks tohutu kergusega ja nagu muuseas, ise säravalt naeratades.