See ühesilmse Odini vari jõuluvana taga on ju... põnev? Ja hubane. Sest see skandinaavide jumal oma habeme ja õllevahuse ja hullhumalase olekuga, oma pagana praktilise tarkuse ja vaheda vaimuga ON ju hubane? See nälg ööpimedas lendava täku seljas kihutada ja vere kumisedes jahti pidada ON ju hubane? Kodune ja oma. Näen temas natuke kõiki oma viikingivaimuga sõpru ja häid tuttavaid, iseenese varju neis segastes jahiöödes. Ole tervitatud, Odin, sa oled minus alati teretulnud.
Hea jõul oli. Oli aega tulle ja pimedusse vaadata, nii iseendas kui väljas.
Aga ikka ja jälle jõuan ma selle duaalsuse juurde - tajun üksiolekut ja isegi üksildust, kuid seda viimast nüüd õnneks alati vabatahtlikuna, sest teises käes on kõik see akuutne mitteüksildus - tähendusrikkad ja armastavad (olgu siis sõgekirglikud või lihtsalt soojalt hoolivad) seosed kõigi mu tähtsate inimestega. Nendega, kes mulle meeldivad - või hullupööra meeldivad - ja kes mulle alati oma leebete või sõgedate või säravate või rõõmsate silmadega otsa vaatavad, sõltumata ajast või vaikusest või isegi sellest, et mõned neist vaatavad teiseltpoolt elu ja surma piiri. Nad on ikka alati olemas. Aine jäävuse seadus. Huvitav, kas armastus on ka miskitpidi aine, või on see lihtsalt surin aine sees? Erutatud aine? Ülendatud aine? Aine kuubis? Newton ruutmeetris?
Mingid märkmed iseendale seekordsest jõulukaemusest, kui mu alter ego-st Jack Sparrow Odiniga rummi jõi - sest mida muud saanuks ta juua? Old Captain, my captain...
Kosmosepimedust purustavate küünlaleekide valgel. Minu jaht on ka sinu jaht, mu ühesilmne teadmisejanus ja jahinäljane sõber.
1. Otsus mitte ennast kulutada põnevate egohälbega sitapeade peale on, peaks ütlema, päris jätkusuutlik, kuigi elus paraku uudishimu ajab ikka uurima, et misASI nende peades ometi toimub. Aga see sitt on natuke nätsu koostisega, pärast ei saa ega saa talla küljest lahti. Parem mitte jamada. Nagunii on seda kõike võimalik ise välja mõelda, lihtsalt.. väga palju rummi läheb mõnikord, et nii jaburaid asju välja mõelda.
2. See, et enamus inimesi oma mõistust ülearu palju ei kasuta, on ammu juba postulaat. Ja las ta ollagi. Ei peagi, paljud on nõnna õnnelikumad. Küll aga on uskumatult hämmastav, et paljud intelligentsed inimesed (no artikuleeritud, järelikult patoloogiliselt loll ei saa olla) on sügava pimedusega löödud niipea, kui mingid asjad neisse endasse puutuvad - ja suudavad sel juhul ajada äärmiselt vastuolulist ja ulmeliselt lolli juttu. Õnneks mingi kordusetaseme juures (ja nad on uskumatult sarnased omavahel) muutub see ebahuvitavaks. Seega võib vabalt ohutusse kaugusesse hoida ja ei pea taastõestama punkti 1. (Kusjuures, peen nüanss, et kuulun ise ka aegajalt sellese gruppi, aga õnneks märkan kohe tagasi tõmmata, kui olukorra tõsidus kohale jõuab. Siiralt tahaks loota, et seda teeb enamus neid teisi ka).
3. Seevastu tõeliselt NENDE inimestega suhtlemine rikastab ütlemata uskumatult. Nii hoida.
4. Vanus on tõepoolest vabadus. Kuulates - ja võimalusel nõu andes - tütardele, kes avastavad vanuse puudumisega seotud ebakindlusi... Oh, milline luksus on olla piisavalt vana, et olla isetoituv oma toetavas enesehinnangus.
5. Tarkade, realistlike ja samas mulle nii sobivate põhiväärtustega inimestega kokkupuutumine on argi-sakraalne kogemus, kui ainult on piisavalt aega, et jõuda seda teist nii sügavalt märgata.
6. Ei tea, kas see banaani kohta ka käib, aga maailm on tõesti seest palju suurem kui väljast.
No comments:
Post a Comment