Ajasillad

Käisime perega Palmse mõisas maikuu viimaseid päevi nautimas. Ilm oli igati vääriline, võililled särasid, taevas oli sinine kut pajapõhi ja mets otsustas puu-haaval, milliseks roheliseks muutuda. KÕIK oli ohjeldamatult ja eri toonides haljas. 

Muidugi on Palmse kõrtsis endiselt head söögid (nende rannakalalembus on väga kiiduväärt), mõisa pargis uidata on mõnus ja nende metsarajad on ka üksjagu maalilised. Ning mul oli ka oma spetsagenda - tellida tass kohvi ja toorjuustukooki nende udupeenest kohvikust, võtta see rotundi kaasa ning seal kohvi limpsida, ise tüünel pilgul ajaloolist vaadet nautides ja üritades nii kuidagi ennast nende inimeste pähe kujutada, kelle jaoks see oligi igapäevane ja kodu.

Nojaaa, selle agendaga meil tõepoolest igati vedas, seekord olid õunapuuaed ja talvemaja ka lahti, ühesõnaga, kõike seda sai, ja ohjeldamatult. Lisaks sai õhtul oma sõgedalt toredaid lapsi trollida, kui me nendega külalistemaja saalis Munchkinit mängisime ja ma pidin korduvalt seletama, et antud kontekstis on täiesti good parenting, et ma neid A-lt kogu tema kraami ära varastama õhutan, või soovitan õde back-stabida. Lihtsalt täiesti normaalsed vanemlikud nõuanded. 

Ja kui ma ühele neist ütlesin, et jaa, loomulikult magate teie väikeses kambris sel ajal, kui meie laiutame sviidis, sest me ei saa teid ju ometigi räigelt ära hellitada, kergitas ta kulmu ja kasutas mu enese läbitungivat altkulmupilku juba päris professionaalselt: "Ema, aga sa saad ju ise ka aru, et juba see, et me siin oleme, on räige ärahellitamine, päästa pole siin suurt midagi."

Milles tal oli muidugi õigus. 

Nagu ka selles, et ta ei saaks iialgi kellelegi ära kaevata, et ta ema teda varbast niisama, kõigest igavusest hammustas, sest keegi lihtsalt ei usuks.

Aga selleks see kõik. Nendel hetkedel, kus me A-ga ei hirnunud laste üle naerda nagu pooletoobised, oli aega tõesti oma suvekohvikust lunastatud kohvi limpsida ja märgata möödunud põlvkondade varje. Mida nad siin jalutades mõtlesid / tundsid / arvasid? 

Nii kummaline, et nende elu karkass on kuidagi mingi aseainega täidetud ja endiselt elav. Oleme natuke nagu väikesed mereloomad, kes on endale laevavraki sisse pesa teinud, aimamata ja tajumata seda laeva, mis ta kunagi oli.

Nojaa, on ju ürikud ja raamatud ja ajaloolased, aga see, mida nemadki oskavad on parimal juhul lihtsalt natuke more educated guess kui meie oma. Kõik need inimesed, kes seal sadu aastaid elasid - me võime lihtsalt oletada. 

Ma arvan, et see suvel vahelduseks Eesti risti-põiki läbireisimise mõte pole üldse halb, neid imelisi ajasillavõimalusi on igalpool mujal ka. Kahju, et airbnb ei ole veel Eestis laiemalt kanda kinnitanud. Tallinnas ja Tartus on juba ütlemata ägedaid, stiiliseid ja mugavaid pesasid. Tänu neile olen pea igas elamisväärses linnaosas selle kuradi koroonaikalduse üleelamise tarbeks tekkinud airbnb hobi korras natuke aega "justnagu päriselt" elanud, päris tore on. Aga mujal tuleb vist traditsiooniliste võimalustega piirduda. Või, noh... Palmse sviit on igati tasemel, samas, kurta pole ju midagi.