Kuskil artklis mu erialane tsitaat sellekohases suurimas päevalehes? Nojah, vahet pole, ausalt öeldes ei viitsi avaldatud allikat otsida - ma ju drafti nägin, mis seal ikka.
Kuskil mingi video, kus asjade sunnil kaamerasse kommenteerisin. Nojah, pole vaadanudki, tean ju, mis rääkisin, oli kah.
Mingid muud asjad... kui avaldatud, on kivisse raiutud, juba ära tehtud ja möödas. Ussi eelmine nahk, näe, vedeleb kusagil tee peal maas, ma ise olen aga juba mujal ja uus ja kantud muudest sõnadest, mõtetest, küsimustest.
Ühest vestlusest jäi kõlama see mõte - ma võistlen ammuilma juba ainult iseendaga. Ainult sellel on olnud sisuline mõte sees, teistega võistelda on õunad ja apelsinid, suht mõttetu ju.
Täna tajusin, et oma eilse minaga pole samuti mõtet võistelda. Nojah, mingi arenguparameetri annab, aga kisub ikka ka servast sinna õunte ja apelsinide poole, sest täna on mul juba mingi uus teadmine, uus nurk, uus tuju, uus... mänguasi?
Mis võtab isegi selle iseendale puht igavusest konstrueeritud "võistlen vähemalt iseendaga" pinge maha. Lihtsalt... kulgen läbi ülesannete, sest kõik, mis ma teen, on nii ehk naa päris hästi tehtud. Ja homseks on kõik apelsinid juba kergelt õunastumas niikuinii.
No comments:
Post a Comment