hoolimata sellest, et ma mitmeski mõttes jälle kahe käega lenksu hoian, on kõigil neil läbielamistel siiski oma vastikud tagajärjed, mis ei lahtu nii kergesti kui ma sooviksin. Keskendumisvõime näiteks töötab umbes 10-20% võimsusega senisest ja see on tõeliselt häiriv. Raske on iseendale seda andeks anda, et senise 8-tunnise fokusseeritud tulistamise asemel suudan tunnikese mõttega tööd teha, sedagi lihtsalt tuima tahtejõuga laialivajuvat fookust kokku sundides, mis tavapäraselt lõpeb peavaluga. Mis ei ole minu jaoks sugugi tavapärane seisund.
Uus õppetund - tuleb oma suutlikkuse piiride kartograafiat muuta, olgu siis kasvõi ajutiselt, ja iseendale andeks anda, et ma praegu lihtsalt rohkem ei suudagi. Kuigi tahaks, ma mäletan nii hästi seda, kui ma väga palju, väga kiiresti ja väga hästi suutsin.
Rahu. Üks samm korraga. Küll jõuab jälle. Endale on kõige keerulisem andeks anda, kurat võtku küll - ja võibolla see ongi see "uus must", uus maksimum, uus kõige-kõigem? Noh, kui nii võtta... Kõige-kõigemad saavutused ei saa ju läbi aegade ühte nägu olla.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment