ma mäletan kõiki oma lubadusi, nii neid, mida olen pidanud, kui ka neid, mida ei ole;
ma jaksan hoolida ka siis, kui see teeb mulle haiget;
ma ei tunne, et halvasti läinu eest andeks palumine mind kuidagi alandaks;
mulle meeldib võita, kui see kellelegi haiget ei tee;
ma tean, et mul ei ole alati õigus.
Selgub, et see kõik ei olegi iseenesestmõistetav ja et ma võiksin enesele tahtmise korral inimeseksolemise eest õlale patsutada - ka see ei ole iseenesestmõistetav.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment