Soe muld lõhnab peale vihma kuidagi väga eriliselt. Viimaselt loengult tulles viis see lõhn kõik töö- ja koolimõtted kuhugi kuklasse punktiks kokku ja silmad läksid algava suve märkamisest suureks nagu liblikal. Et ainult rohkem näha ja märgata iga ainukest võilille, iga ainukest lehekribalat, iga...
Et enam ei oleks seda uimast üllatust, et kontoris tuimalt nühitud tagumiktundide ajal on need lilled tulnud ja läinud enne, kui nad mulle päriselt pärale jõudsid, ja et maikuualgusest on sujuvalt saanud jaanipäev.
Elu on lihtsalt liiga lühike, et hetkegi maha magada ja mingil põhjusel on see sooja maa lõhna täis hetk kuidagi arutult väärtuslikum kui arvutis mahatapetud tund.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"
Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment