Alleaa ja kogu see traagikaaa

Iseenese kõrvalt jälgimine ajab aegajalt naerma. No vahepeal hoiaks pead kinni ka, aga kuna ma endaga ikka üldjuhul enamvähem peaaegu hästi läbi saan, siis ikka pigem naerma.

No okei.. leidsin maast noa ja mängisin temaga natuke, sest hullult vägev nuga oli. Korraks tundus, et pillasin ta maha ja kaotasin ära - ja oh seda leina, südamesselõikavat ahastust, et nii ilus ja vägev ja nii kadunud. Ja kui ma ta siis korraga ootamatult üles leian, sest ta, raisk, on luba küsimata rinnataskusse pugenud, laiab seal ja eeldab ja ootab ja nõuab... ilmvõimatuid asju, siis... no mida!

Tirin ta välja sealt, terapidi, kui teisiti ei anta, ja viskan minema, eemale, sügavale lumme, et enam ei leitaks. Jah, valus on ikka, aga seekord sellepärast, et sõrmed on korralikult katki - vahe tera ju ikkagi ja kõvasti pidi tirima.

Aga hing, mis just äsja selles kaotusekurbuses niitsus nagu hale kassipoeg, on vaba ja õnnelik ja KURI. Mitte kadunud, vaid ise ära visatud, ja see on hoopis teine asi. Nii pole kahetsust, on ainult trots ja palju külma ja vaba talveõhku.

(Keegi kurat ei kunni mind niimoodi (isegi siis, kui maailm äsja oli kole paik just selle kuradi puudumise tõttu) ja selle selgekstegemiseks ei ole mul väikesest lihahaavast kahju!)

Ja ma olen tänulik sellele kassile, kes jaksab minuks olla, kes jaksab hingega mängida ja päriselt haiget saada, ja kes siis maha vajudes on kindel, et nii rõve valus on, et nüüd kohe tuleb surm või vähemalt loomapüüdjad, ja siis, peale mitut tundi (sic!) ehedat agooniat lakub ennast ettevaatlikult üle ja lonkab pessa (fucking mjäu!), et sealt hommikul täies vormis välja karata, ülbed ümmargused silmad pärani, ja ümiseb omaette, et nõiaelu, nõiaelu, see jah, on kõige parem.

Ma olen vist viimaste aastatega omandanud üllatavalt hästi toimiva taastumisvõime. Isegi imestan.