Saturday, December 29, 2012

I don't know

.. if you can swim. If the sea is any draw for you.

Argipäevamaagia, lihtsalt. Küsimuste konstrueerimine ja neile vägisi vastuste otsimine on klaaspärlimäng, millega mõistuse hüperaktiivseid pärdikuid maha rahustada, aga mingit sisulist väärtust sellel tihtipeale ei ole.

Või nagu keegi ütleski - mõnikord teeb asjade ratsionaalne lahendamine head, aga mõnikord on jälle teisiti parem. Ja kuidas seekord on, ega ette ei tea.  Mõistus, va ülehinnatud latatara, lihtsalt kipub nii kõvasti mulisema, et temast on raske mööda vaadata.

What if... Could... Should... Jah, aga pärdikute puurile saab teki peale visata ja nautida vaikust eetris.

Ja värve. Ootust. Igatsust, kui soovite.

See rahutus on sõnadeta, lihtsalt oma värvi ja maitsega, näitab korraks võimalikke tulevikupilte, paneb naeratama, inspireerib.

Kunagi ma kirjutasin paine pärast, selleks, et valu välja saada. Peale pikka-pikka vaikust, mille jooksul ma kirjutamisest aegajalt puudust tundsin, sain aru, et see leevendav tegevus sai kuidagi omaseks asjana iseeneses, oma ravitoimest sõltumata.

Nüüd ma proovin uuesti, ettevaatlikult... meelde tuletades. Ja lõpuks ometi hoopis teisel põhjusel. Laulan, sest meel on rõõmus.

No comments:

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...