Jah, süda on ärev ja hinges on meeldivat sorti rahutust - sellist inspireerivat. Ja natuke kurbust ja segadust ka, just sellisel parajal hulgal, mis tulesoojal, teki sees kohvi juues meeldivalt magusvalusalt hajub.
Ja et idüll oleks eriti postkaardiline, on mu laual küünlajalaks kullatud veinipudel (sic!) ja akna taga langevad laisalt üksikud lumehelbed.
Ja kusagi on midagi ja kedagi ja see kõik paneb kirjutama, oh rõõmu!
---
Lausumata liiga lihtsat tõde
Luuletan su silmadest ja suust
Olen enda kergemeelne õde
Valsil vasakule jaanipäevakuust...
---
Oh ei, ma kirjutan hoopis neist kangelasist ja sõdust ja mõõkeist ja metsast ja mustikatest, muidugi. Nagu alati. Aga seal taga on ikkagi natuke seda midagi muud ka. Nagu alati.
No comments:
Post a Comment