Sinna-tänna

Elus on ütlemata ootamatuid ja ütlemata ilusaid asju. Mis on ilusad täpselt niikaua, kui sa lased neil sellisena olla. Aga ei saa ju, et jätadki niiviisi - ikka on vaja üle mõtelda ja sellega pooled asjad rämedasti ära rikkuda.

"Mida see elevant küll minust mõtleb?!" Tüüpiline eestlane. Keda kotib, mida elevant mõtleb? No... aga... äkki... ta mõtleb?!

Mõnikord on ütlemata hea juua ohjeldamatult rummi, näiteks, aga siis on alati see oht, et see taevalik meeleolu on seestpoolt suurem kui väljast. Universumi ajutine kuningas või hoopis naljakas tolgendis? Mida elevant minust mõtleb? Mitte, et kõik ülejäänud oleksid siivsad või kained olnud, küllap neil kõigil olid oma sädelevad mullid, mille sees nad siis õnnelikult põrkasid ja põkkusid.

Ja mis tähtsust sellel on, kui mul selles hetkes sees olles oligi huvitav, vahetu, sisukas ja vahva. Sellest hoolimata, et ma olin võibolla kohati liiga rummiselt otsekohene, liiga bravuurne või, oh hoidku patu eest, lausa pealetükkiv. Sellest hoolimata, et ma Ju. Ei. Pea. sukkades trepist üles ronima, kui mu saapad on ülakorrusel ja kui turjakas härrasmees samas suunas läheb. See on ainult... kasuliku ühendamine kasulikuga? Ja seda, et ma praktiline poleks, ei saa keegi tõesti mulle ette heita.

Ja ... samas, kui tundus, et kõik nii oligi ja et elevandid on kõik õnnelikud?

Miks mul siis sellised tagantjärgiebakindlused, mis igati toreda peo natuke hapramaks muudavad, kui see olla võiks? Nagu üks sõber ütles: oo, ma tean, mida sa tunned, me kõik mõtleme nii koguaeg.

Et äkki elevandid mõtlevad!!

I love when you ramble, it brings out the poet in you.

Tõesti või?