Tulin eelmise nädala esmaspäeval arsti juurest ja seletasin emale rahustavalt, et eiei, kõik on korras, kopsud on puhtad, paistab, et kopsupõletikust hakkan terveks saama. Mis oli täiesti puhas tõde. Ainult, et mitte kogu tõde. Ja kuna ta sellega rahuldus ja vastuse üle rõõmustas ning EI hakanud küsima täpsustavaid küsimusi, nagu et: "Oot, sul olid mitu päeva rinnas valud, need, noh, millest sa ei rääkinud. Ega sul äkki veel teisigi gripitüsistusi ei ole, näiteks nagu südamelihase põletikku?" - no ja kui ei küsinud, siis ma ei hakanud ise seletama ka.
On need korrad, kui sa tuled arsti juurest ja jätad teistele rääkimata, mis diagnoosi sa said. Gripp, millest kõik algas - no see on tavaline, sellega kedagi õnneks väga ei hirmuta. Järgmiseks, kopsupõletik, see on juba karmim kraam, aga ka veel enamvähem. Südamelihase põletik aga...
No võibolla tundub see hullem sellepärast, et mul pole seda kunagi varem olnud ja et arst manitses äärmisele tõsidusele. Niisiis, internet, avita. Misasi see südamelihase põletik siis täpselt on?
- On võimalik täiesti välja ravida? Milline tore uudis.
- On võimalik, et sellest jääb eluaegne südamepuudulikkus ja/või jaksamatus eriti midagi teha. Mida kuradit?!
- Südamelihase põletik on 20% nooremate inimeste äkksurmade põhjustaja. Mida, oot, palun, lubage, kuidas täpselt?
Äkksurm. Ahsoo.
No vahva, mitte selline, mis teatab ette valudega, palavikuga, ma ei tea... hoiatab millegagi... et sa saaksid veel midagigi mõttestatut teha, kiirabisse helistada, teha endale kunstlikku hingamist või elektrishokki (James Bond tegi, järelikult ma tean, et saab...). Ei. Lihtsalt. Äkki. Pauh. Ootamatult, sellest ka nimi.
Ma ju teoreetiliselt tean, et iga elu lõpeb surmaga (vastupidist pole veel kinnitatud) ja nii minugi oma kord. Ja ma teoreetiliselt tean ka seda, et igal õhtul magama minnes on imetilluke, aastatega suurenev oht hommikul enam mitte ärgata. Kuna see statistika on nii kübemeline, siis selle pärast ma küll eriti ei muretse.
Aga nüüd on minu statistika kordades suurem! Ai! Kümnetes, võibolla isegi sadades kordades ja korraga on see juba ebamugavalt reaalne. Isegi vene rulett võib tüütuks muutuda, kui sa tead, et kuulisaamise võimalus on üks sajast miljonist. Samas, kui sa paned õhtul lapsi magama ja tunned kuklas ärevat teadmist, et korraga on see võimalus üks sajast tuhandest - või üks kümnest tuhandest, siis tundub see kuidagi nii ebamugavalt reaalne ja see turvalisus, mida sa tahad ja püüad neile väikestele inimestele luua, muutub nii haavatavaks. Sina oled ju see, kes peab olema igitugev ja igikaitsev, alati olemas. Ja korraga oled sa ainult inimene, lollaka diagnoosiga, mis hinge murelikuks muudab. Väga kaitsetu ja ärev tunne on. Mind on vaja siin, ma ei saa minna kuhugi. Kõik on ju veel tegemata, lapsed ja lapselapsed inimeseks kasvatamata, SEE raamat on ka kirjutamata, need kevaded on õnnelik olemata, need mehed armastamata, suureks on kah veel päriselt kasvamata ja vanaks on veel kohe kindlasti saamata. People to see, places to kiss.
Vara on veel.
Jah, muidugi, äkksurm on samas ilmselt see kõige toredam võimalikest. Aga ei, mitte veel, tänan pakkumast, mul on siin tegemist. Mul oli plaanis 120-aastaseks elada ning seega on veel 80 aastat ees ja minge palun pekki oma äkksurmaga. Jah, kõlab nii, et vaim on ikka veel vägev. Ainult, et kipub kogu selles vägevuses salaja värisema. What if...
Ja siis tuleb see kosmosehirm, kusagil on see hiiglasuur piiritu pimedus ja mina vahin temaga vastastikku. Küllap oli ka sellel 38-aastasel naisel, kelle surmakuulutust ma just äsja nägin, ühtteist pooleli. Ja see 36-aastane mees, kelle matusel ma üle-eelmisel aastal käisin, plaanis tol õhtul, mis tema jaoks tulemata jäi, oma tütre sünnipäevale minna... Paistab, et selliseid asjaolusid kokkuvõttes suures saatuseraamatus arvesse ei võeta. Neid inimesi, kes on üle piiri sinna pimedusse läinud, tean ma ju veelgi. Kallid, olulised, erilised, oma sisemise sunni ja värinaga, ELUSAD. Praegu kestavad nad vaid neis mälupiltides, sõna- ja käejälgedes, mis neist siiapoole maha jäid.
Millised jäljed minust jäävad? Kas see on piisav? Kas see on kõik, mida võiks?
Muidugi ma tean, et me võime kõik igal hetkel surra. Ja et tark oleks selleks valmis olla. Olla piisavalt tihti öelnud oma kallistele, kui kuradima tähtsad nad mulle on ja kui õnnelikuks on nad mind teinud; öelda neile, kes mu hinge on puudutanud, et nad seda tegid; öelda, et kirgliselt armastan - ja sama kirgliselt vihkan - et kõik oleks selge, et võlgu ei oleks. Ja igaksjuhuks teha matusele valmis playlist ja öelda, et jooge, mu sõbrad, ja rõõmustage, et oli.
Aga ei. Mitte veel. Praegu ma vaatan veel täiesti elusana pimedusse ja võitlen isegi selle mõtte vastu, mis siis, et hing väriseb. See on ju kõigest naeruväärne, tühipaljas murdosaline mõttetu statistikatolmukübe, lihtsalt üks sõna, mis mind ärevusse ajas. See ei kehti minu kohta. Kuigi... jah, öösel vaikuses ja pimedas, kui kõik ümberringi magavad, ise unetult köögilaua taga istuda ja korraga tajuda, et ma olen ELUS ja et see on nii HABRAS, on väga-väga kainestav. Ja samal ajal teeb elust purju.
Praegu olen ma veel igavene - ja see kehtib ainult praegu. Ainult sellel hetkel, edasi me ju ei tea. Sest olgem ausad, valu rinnus kestab. Pidevalt.
Nii, et matuse playlist võiks ju muidugi valmis olla.
"Ei tõsiseks mind tee kogu külm, millega mind hirmutatud..."
No comments:
Post a Comment