Olin just enesega kokku leppinud, et ei hakka metama ja kõik. Taskufilosoofiaks piisab soovist leida ettekäänet mitte tööd teha. Aga metan ikkagi, sest elu kavaldas üle ja tekitas liiga suure kiusatuse.
Istun siin kaheksandal korrusel, vaikses tühjas ruumis ja vaatan juba kolmandat päeva suurtest akendest alla üle linna. Päris võimas vaatepilt on. Ja siis nägin netis juhuslikult, et:
Just nõndaviisi olen ma laias laastus käitunudki, just sellesama kõrguse ja selguse pärast. See ei ole elu teinud lihtsaks (sorry, kesiganes selle targa soovituse kirjutas), küll aga lihtsamaks. Ja oluliselt nauditavamaks.
Ja... see vaade ja see tunne on nii õige. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja pilt tuli ise kohale.
Monday, March 18, 2013
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"
Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment