Lasteaed, ausalt

Üks pealt kolmekümnene meesterahvas, kelle vaimses võimekuses polnud seni põhjust kahelda, teatas muu vestluse käigus sügava pahameelega, et jah, tal on selline halb komme tõesti ja selles võib ainult tema ema süüdistada - ning vabastas ennast järgmise lausega hoobilt igasugusest vastutusest enda käitumise eest. No ja siis, et kui juba algus tehtud, siis süüdistas ta kohe pikalt ja mõnuga oma ema mitmes surmapatus lisaks halbade kommete õhutamisele. Minu jaoks oli see samaväärne tegu avalikus kohas püksitegemisega.

Nagu tõesti või? Saan aru jah, et on vanemaid, kes seda nime väga ei vääri, kuskilt raskelt defineeritavalt kohalt läheb minu jaoks ka see piir. Kuskilt sügava hüljatuse, hoolimatuse või lausa ohtlikkuse piirimaalt. Aga tema ema ei osanud ma kuidagi sellesse kategooriasse mahutada - ta oli selline tüüpiline usin ja edasipüüdlik nõukaaegne ema, kes tegi korralikult ära oma kohustusliku tööpäeva ning õhtuti keetis-küpsetas-koristas-õmbles lastele riideid-potipõllundas, et söök oleks laual, leidis kuskilt veel aega aidata neil koolitöid teha ning kogus koolireisideks raha jms jne.

Jajaaa, ma tean, et siit tuleb see jutt kohe, et lapsele oleks palju parem, kui ta tunneks, et on armastatud, tühja sest söögist laual ja riidest seljas. Ma olen täiesti nõus. Muidugi on. Selgesti see ema ei osanud oma armastust teisiti väljendada. Kas ta aga selle eest tõesti avaliku häbistamise on ära teeninud, on rängalt küsitav. Armastada oma lapsi nii nagu ta oskas ja mitte nii, nagu lapsed tahtsid? Vaieldamatult väärib see avalikku häbiposti. Sest keda kotib, kui palju sellest ajast, mida ta laste eest hoolitsemisele pühendas, kuna selline oli tolleaegne armastuse definitsioon, oli tema enda arvelt võetud? Keda huvitab, et ta andis endast parima ja oli suure tõenäosusega parem ema kui tema ema seda oli; oli rõõmus, et tema lapsed ei pidanud olema näljas - nagu tema seda oli, ei pidanud kandma musti ja lapitud riideid, nagu tema seda pidi. Reisida ta ise ei saanud, aga kuidagi ta leiutas selle, et ta lapsed said. See, et ta ei osanud rohkemat kui oma parim, tähendab vaieldamatult, et ta on emana läbi kukkunud.

Pfff.

Kui vähe peab inimeses olema empaatiat ja kui palju väiklust, et omaenese vanema armastust mitte näha? Kui palju isekust, et oma ema avalikult häbistada?

Minu ema võinuks täpselt samamoodi kirjeldada, tunnete vaoshoitus ja armastuse näitamine läbi hoolitsemise ja tegude oli tol ajal tavapärane - kes rohkem, kes vähem, aga valdavalt nii. Samas on minu jaoks mu vanemate armastus läbi tegude olnud absoluutselt arusaadav, see on nii absurdselt enesestmõistetav, et nüüd manada ema, et miks ta ei olnud oma tunnete väljendamises vabalt verbaalne ja miks meil oli nii vähe "kvaliteetaega" tänapäeva parimate arusaamade järgi on mõte, mis mahub minu pähe nagu kuubik läbi ümmarguse augu. Seevastu sügav austus oma vanemate suhtes on jällegi mingi täiesti iseenesestmõistetav põhiväärtus. Loomulikult austan ma oma vanemaid siiralt ja sügavalt, märkan seda, mida nad tegid vanematena nii palju paremini kui nende vanemad, mõistan ja andestan neile kõik selle, mida nad lihtsalt ei osanud. Tänu sellele on minul võimalus olla parem vanem kui nemad ja loota, et minu lapsed kunagi märkavad seda, mida mina vanemana hästi tegin ning mõistavad ja andestavad selle, mida mina teha ei osanud.

Minu maailmas on nii, et need vanemad, kes ei ole just peast haiged, tahavad tõepoolest oma lastele parimat ja võimaldavad seda nii hästi kui nad oskavad. Ja paremat kui inimese parim on raske tahta. Teistpidi võttes - kõik me põhjustame vanematena, kes me oleme nii hästi kui oskame, oma lastele suuremaid või väiksemaid traumasid hoolimata sellest, kui väga me neid armastame või kui väga palju oma vanematest veel paremad püüame olla. Ilmselt tulevad need süüdistused, mida meie lapsed peavad meile kunagi andeks andma, meile suure üllatusena, sest tahtsime ju parimat. Ja kuidas nad ometi ei mõista... Meie ainus lootus siinkohal on, et nad siiski mõistavad. Et lapsed mõistavad. Siinkohal ei ole me vanematena sisuliselt paremad kui meie vanemad või vanemad enne neid, ja lastena sisuliselt paremad või halvemad kui meie lapsed või meie vanemad, kui nemad lapsed olid. Nii primitiivne ongi.

Sest lõppeks taandub kõik armastusele ja mõistmisele, oskusele näha tegude ja sõnade taha ning andestada, kui inimene, kes annab endast parima, ei ole sinu soovide järgi täiuslik.

Kui kolmekümnene mees ei pea paljuks oma ema, kes isegi kõrvaltvaataja jaoks selgelt teda siiralt armastab, avalikult inetute sõnadega visata, ei ole probleem emas, vaid selles mehes. Muidugi võis see ema olla liiga nõudlik, muidugi võis ta olla tunnete väljendamises sõnakehv, köhatas vales kohas, ei kandnud õiget jakki, unustas lubatud raamatu - muidugi... mida iganes. Kes meist on täiuslik? Niikaua kui inimene võrdleb oma vanemaid mingi täiusliku pooljumala formaadiga, ei ole ta ise täiskasvanu, vaid laps. Ja sellised ootused jäävadki täitumata. Sellest siis see pettumus ja viha - tavapärased puberteediea läbielamised. Täiskasvanukssaamist võiksid tähistada ka mõistmine ja andestamine, eriti kui tegu on nii olulise suhtega. Ja sealt edasi - see, kas ema on "ainult inimene" või Minu Ema, on suuresti juba inimese sisemise kultuuri küsimus.

(Ach... jaa. No tegelikult ma tean, et see pole nii lihtne, et tegelikult olen ma ise ka usaldusväärses seltskonnas (mis kuidagi tundub minu mätta otsast parem kui pika laua taga valjuhäälselt lahata, eksole, eneseõigustus töötab mul laitmatult) hingepõhjast kirunud, et kuramus küll, pidi ta siis just nii ütlema või tegema. Ja aegajalt on juhe koos ja mott maas, aga... kuidagi... suur pilt on õnneks ikka fookusesse tagasi tulnud pärast. 

Ja et on vanemaid, kes on kuidagi nii napakad või nii kurjad oma lastega, et selleks andeksandmiseks läheb ikka väga palju aega, kui üldse ja lõppkokkuvõttes on see igast inimesest kinni, milline valik on parim. Sest. Inimesed. On. Erinevad. 

Lihtsalt-lihtsalt... minu jaoks on see oma nii lähedase suhte musta pesu laotamine suvalise seltskonna ette kuidagi... lame.)

Või siis, tagasi tulles sündmuse juurde, mis selle postituse põhjustas: kui 30+ eas on inimesel mingi komme, mida ta ise ka halvaks peab, ning selle asemel, et end sellest võõrutada, süüdistab ta oma ema ja teeb edasi... meh?

Mis ma oskan öelda - kasva suureks.