Mugavustsoonist väljas

Ühe t-särgi peal olevat olnud kirjas, et elu algab väljaspool mugavustsooni.

Kena mõte, kuigi matemaatik  minus tahab täpsustada, et tegelikult see ilmselgelt ei ole nii (sest äärmiselt lihtne on tõendada vastupidist ja seda eelnevalt kokkulepitud mõistete põhjal). Aga selleks see, mõte, mida t-särk öelda tahtis, jõudis kohale ja osaliselt olen nõus.

Mis muidugi tähendab, et osaliselt ei ole ka - mugavustsoonis on samuti võimalik elada täiesti täisväärtuslikku elu, eriti, kui seda tasakaalustada mugavustsoonist väljas käimisega.

Üldse - mis mind selliste mõtete juures kulmu kergitama paneb (sest muigamiseks olen ma lihtsalt liiga cool, eksole), on nende absoluutsus. Isegi kui ainult arengu kontekstis vaadata, rääkimata mitmekülgsuse võludest ja hingerahust. Kui inimene oleks koguaeg mugavustsoonis, areneks ta selgesti aeglasemalt. Aga kui kogu elu oleks mugavustsoonist väljas, kannataks seesama areng, sest et seda, kui oluline on puhkus igasuguse arengu perspektiivist, on sajal erineval viisil tõestatud, piisavalt, et oleks veenev. Alates sellest, kui oluline on välja magada; kui oluline on spordis edenemiseks anda kehale ka aega taastuda, kuni selleni, mida suudab aju, mis on pidevalt väljaspool mugavustsooni võrreldes ajuga, millele võimaldatakse aegajalt ka puhkust. Jah, ma samastan siin mugavustsooni puhketsooniga, aga minu jaoks on seos nii ilmselge, et ei viitsi seoseid seletadagi.

Ühesõnaga - mugavustsoonist väljaskäimine on täiega lahe, nagu värske meretuul, mis hinge tiivuliseks puhub, ja aegajalt mugavustsooni tagasipugemine on täiega lahe, nagu poeks väsinust peast sooja pehme teki alla pessa.

Olgu neid mõlemaid. Elu ei alga ühest või teisest, elu on koguaeg.