Reis iseendale nii mitmel viisil

See oli erakordne elamus. Ma praegu alles toibun tasakesi sellest aistingute, mõtete, arusaamiste, enese ja maailma kogemiste kosest, mille alla mõneks päevaks astusin. Olla nii luuüdini õnnelik ja nii vaimselt ja füüsiliselt kurnatud, et sõrmeotsad tudisevad, see on uskumatult lahe. Jah, selliseid reise on inimesele vaja, naljakas, kuidas mugavustsoonist välja-astumine, oma tasakesi kasvanud tõrgete hirmudeks arenemise teadlik läbilõikamine, rõõmu ja mure skaala liigutamine iseenese käega, iga hetke maitsmine nagu oleks tegemist esimese lonksu külma õllega päikesepaistelises raekojaplatsikohvikus, oh... kui intensiivselt see mind kasvatas.

Alati ei olegi vaja auraha kuldse kuue rinda, mõnikord on liblikas rännukotil ka tõeline autasu. /nüüd edasi pean minema ja süda olgu mureta.../.

Mu keha töötleb tasakesi kõiki neid kogemusi enesesse, samal ajal kui mu hing tantsib sirelitest lõhnavas pargis soojadel sillutiskividel paljajalu, kuulamata ja vaatamatagi tajudes, kuidas linnud laulavad nii, et õhk paks ja sõbralik pistrik vaatab mind inimese pilguga/ inimene vaatab mind sõbraliku pistriku pilguga; kuidas taevasinine ja päikese kullavärvi kollane segunevad maailma kõige ilusamas kaleidoskoobis naeru ja üllatuse ja elusolemise sügava rõõmuga.

Ma veel otsin sõnu, aga esimene märk on maas. Ma rääkisin universumi valgusega iseeneses ja see rääkis minuga täiel määral arusaadavalt vastu kõiges, millega maailm mind puudutas - kuidas saaks sellist kõnelust päriselt sõnadesse panna nii, et see, kes ma olen, sellesse kuidagi lõputult ei lahustuks?