Keegi tark inimene ütles, et agar loll on kõige hullem loll. Ma võtaks ja täiendaks, et agar ja ennastimetlev loll on kõige hullem loll.
Mis on konksuga asi, sest positiivne enesehinnang on minu jaoks tihti nauditava suhte üks eelduseid, sest madala enesehinnanguga inimestega pikem suhtlemine on viiel veidral viisil kaldu ja tihtipeale rohkem jama kui asi väärt on. Ning hea enesehinnang on ometigi see, kuhu enamus ühel või teisel viisil püüdleb, üks hästi hakkamasaamise põhitalasid.
Ja nii lihtne on inimest, kes enesega hästi läbi saab, eneseimetlejaks siunata, kui süda parajasti täis on, sellises olukorras võib neid kahte asja omavahel kergesti segi ajada. Aga kuskilt läheb see piir, muidugi, kus terve ja ennast hoidev enesehinnang haiglaseks nabaimetlemiseks muutub. Öelda ei oska, kust täpselt, aga kui ette satub, võin ära tunda.
Nojah, jälle üks arusaamine, kinnitamaks tõde, et ükskõik mis asja äärmused on nagu ühe tagumiku kaks kannikat - murumadal enesehinnang on looduskatastroof, aga pime eneseimetlus on tema vahetus läheduses.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment