Nukruse asi

Nukrus tuleb aegajalt ootamatult kallale, justnagu põhjuseta - või siis äkki lihtsalt selleks, et rõõmuseisundit tasakaalustada. Hetkeks välja astuda. Hetkeks kasvõi ära minna, olla, nina iseenesesse, vaiksesse veerandtoonide maailma.

/kunagi ammu oli see rahutuse tunne - tunne, et mu praegune kogemus ei ole päris, vaid et olen selles lihtsalt külas - palju tavapärasem, lausa sissesurutud muster. Minekuvajadus ja esialgu suhteliselt süütuna tunduv vabadusevajadus võis tihtipeale muutuda minekusunniks, sõltumatuseorjuseks, pidetusevaevaks, kus pidi minema lihtsalt sellepärast, et minna, hoolimata sellest, mida kaotasin/

/aga kunagi ammu oli sellele rahutusetundele järeleandmine, uste kinnipanek selja taga, trepist alla-astumine-sellest-asjast-välja-uude-ilma, maanteel kulgemine, "But l still haven´t found what l´m looking for" soundtrack taustaks kumisemas, kunagi ammu oli see ka äärmiselt NAUDING. Nagu  sõõm värsket õhku umbsest ruumist põgenedes/

Mõnikord oli see minemine argus (lihtsalt jalgalaskmine, kui asi keeruliseks läks ja ei viitsinud, ei vaevunud, värske õhk tundus väärtuslikum, uuesti alustada oli lihtsam kui vana parandada... misiganes kergekaaluline põhjus), aga mõnikord oli see hoopis julgus. Julgus seljast maha raputada kõik see, mis enam tõesti ei toida, mis on lõppenud, otsa saanud, ammendunud. Tänuliku viipega lõpetada suhted, mis olid omal ajal ilusad, aga mis on hääbunud närvilisse nääklemisse. Mitte sinna sohu kinni jääda, viisakusest, kohuse- või kahjutundest, hirmust haiget teha, jäädes niiviisi vabanemissoovi ja seotusevajaduse vahelisse limbosse, elades viha  nii enese, ahela kui teise osapoole peale välja ja närides lõputult inetuks asja, mis kunagi võis väga ilus olla. Õigel ajal lõpetamine kinkis vähemalt ilusa mälestuse.

Õigetel põhjustel minemine on kunst nii nagu ka lahtilaskmine, kui läheb keegi teine. Nukrus või mitte, nende oskuste väärtuslikkust ma enam ei vaidlusta.

Muidugi on ise minemine lihtsam. Eriti kui tuleb see puhas selgusehetk - et see on nüüd läbi, jääb ainult tänada ja uks sulgeda, teades sisemise sügava rahuga, et olen sellest inimesest/suhtest/perioodist täiesti vaba. Nii vaba, et ei tunne vähimatki vajadust ühendust võtta ka siis, kui koos on väga lähedaselt veedetud (või peaks ütlema, koos elatud?) pikki aastaid. Jah, kui selle selguseni jõuda, siis on tegemist ainult hea ja õige äraminekuga.

Minejat lahti lasta on küllap raskem, sest see "olen täiesti vaba" hetk ei tule ju mõlemal samaaegselt. Need kohad, mis mineja jaoks tundusid loomulikul viisil lahkukasvanuna, võivad jääja jaoks olla hoopis ootamatult ja vägivaldselt läbi lõigatud. Sellest siis kibedus, pettumus, viha, mis kõik on inimlikult igati mõistetav.

/samas tahaks sellisel hetkel öelda, et - mis pani sind arvama, et omad mu tulemisi ja minemisi? Kas tõesti on jäämine ja üha inetumaks hääbumine väärt minemast hoidumist? Kas minevikku jäänud ilusate hetkete nimel peaksime sinu arvates inetuks hääbuma, selle asemel, et nende säilimise nimel seda iga hinna eest vältima?/

Ma olen kogenud nii ise minemist kui lahti laskmist ja mõistagi on ise minna võrratult lihtsam kui jääjana lahti lasta ilma senist ilusat ja head ajalugu lahkumisest tekkinud haavumiste kibedusse uputamata. Sellevõrra rohkem on mul hea meel selle üle, kui ka see õnnestub. Raskem ja valusam, aga seda väärtuslikum.

Mõte läks lappama.

Jah, Nukrus.

Nukrus on ikkagi osaliselt minemistega seotud. Mitte nende õigete, üheste ja lõplike minemistega, (nendega on asi lihtne ja selge), vaid mõnikord isegi vaid ühest etapist teise liikumisega, mingite heade-nii-heade asjade lõpu lähenemise tajumisega, vana naha seljastajamisega, uuekskasvamisega.

Keegi ütles, et minus on väga vähe stabiilset, kui, siis ainult mu oskus kaose tingimustes stabiilselt hästi hakkama saada. See on tõenäoliselt küllaltki tõsi, kaos mulle valdavalt meeldib, valdavalt on see inspireeriv ja ärgitav, kõneleb nii tuule kui tulega, paneb põlema ja lendama. Lendan kõrgelt ja põlen eredalt.

No ja siis tuleb see muutumine, läbi taevast langenud tuha. Ja muutumise nukrus. Vaikselt ja kaugelt ja ettevaatlikult ja õrnalt, justnagu ma polekski mina ise. Justnagu ma oleksin mina ise, lihtsalt see teine pool. Väike, hädine, kaitsetult karvutu ja roosa linnupoeg, kes on oi-kui-kaugel sellest, et jultunud tulisabana pilvedetagust mõõta.

Ei saa öelda, et see oleks kuidagi halb tunne, et ma oleks õnnetu. See pole kindlasti nii, sest mu hing, keha ja vaim on lausa perverssuseni küündiva intensiivsusega õnnelikkusest õndsalikult kurnatud ning midagi pole otseselt valesti, kõik on tüünelt hästi.

Lihtsalt. Nukrus. Ilus ja hea, vaikne ja - tüüne - nukrus.