Mõnikord ma teen rumalusi, aga

... mingid seosed muutuvad nähtavaks alles tagantjärgi. Mis ei tähenda, et vähem rumal tunne oleks, või noh, mitte traagiliselt ja piiritult, aga selline nihelev-piinlik, et muidu ju päris intelligentne inimene nagu, artikuleeritud ja puha, aga nüüd siis selline ämber.

Sellele järgnevat tunnet seletaks vist see viie protsessori jutt. Paralleelrajad, millest kunagi sai räägitud. Noh, et mu aju on enamvähem multitaskimise jaoks kokkupandud arvuti, kus on ca 5 protsessorit. 5 sellepärast, et mingil hetkel tuvastasin, kuidas suutsin mu kõrval seisva disaineriga projekti arutada, samal ajal suheldes telefonis kliendiga, samal ajal kirjutades e-kirja, samal ajal rääkides allhankijaga Skypes ja kui keegi taustal ütles "sada tuhat", siis oli mul selleks 1 protsessor vaba, et küsida, mis projektis täpselt. Disainer ütles, et ta jälgis juba hasartselt, et millises kanalis ma segast hakkan ajama, aga teatas siis pettunult, et olin igas kanalis adekvaatne - vähemalt jätsin sellise mulje. See oli muidugi uhke lugu ja ma pole kindlasti enam nii heas vormis kui siis, ütleme, et paar protsessorit kohe kindlasti enam täiel võimsusel ei tööta. Aga kui ajul on toitu ainult ühe jaoks, mis monotaskerite jaoks on ilmselt ideaalne seisund, siis minu peas hakkavad teised protessorid üsna kiiresti igavusest lollusi tegema ja laamendama nagu pärdikud.

Mis muidugi omakorda tähendab, et monotaskimine tuleb mul erakordselt halvasti välja. No olgu, ekstreemjuhtudel suudan tund-paar süveneda, aga siis hakkab nii igav, et... lollusi ja laamendama, nagu ülal öeldud. Tähelepanu hajub, vead tulevad sisse ja sealt edasi läheb aiva hullemaks.

Ning kõrvalnähuks on ka see, et faktidest ei jää suurt midagi meelde. Muidu kena inimene, aga mälu, näete, ei ole...

Hm. Nojah, protsessoreid on mitu, aga mälumaht nigel.

Nii, et panna mind rutiinset ja süvenemisteeldavat tööd tegema on umbes sama tõhus nagu kuulipildujaga põldu künda - no saab küll, kui ikka väga tahta, aga kas tasub ära?

Proovisin seda selgitust ühe sõbra peal, kes oli pisut hämmastunud, kui keset tulist vestlust teemal x, ütlesin ma täiesti seosetult, et aaa, muuseas, tead, ma mõtlesin välja, mida selle y asjaga teha, millest me vahetult enne x rääkisime. Lihtsalt - samal ajal kui üks protessor rääkis, ragistasid teised y kallal. Minu jaoks oli see huvitav, et see tema jaoks hämmastav oli, et vestlus-vaidlus-väitlemisega samal ajal on võimalik süvitsi muude asjadega tegeleda.

Aga tagasi tulles - kui ma olen mingi rumaluse teinud, kui üks protessor kiilub emotsioonidesse kinni, higistab neid läbi, häbeneb ja mõtleb, et nõme; siis samal ajal mõtlevad vähemalt kaks teist protsessorit, et oooooo kui huvitav. Miks ma sellise vea tegin? Miks ja millises kontekstis see täpselt viga on - subjektiivne, objektiivne? Kuidas oleks võinud teha? Kas tulevikus on võimalik seda viga ette näha? See on selline ratsionaal-analüütilis-loogiline, suht emotsioonivaba ajuragin, mis siis lahti läheb, ja see, et on piinlik, neid protsessoreid ei puuduta.

Ühesõnaga - kui ma olen olnud rumal, on mul samal ajal uskumatult huvitav.