Väärtuslik mälupilt sellest, kuidas üks uskumatult ilus pikas kleidis ja haldjalikult sihvakas noor naine kõndis üle künkanõlva koos oma väikese tütre ja mehega, keda ma põgusalt tundsin, ning kes mulle äratundvalt naeratas. Me ei peatunud, et juttu ajada, sest polnud otseselt midagi ühist, millest rääkida. Nemad läksid oma teed ja mina oma. Aga vastastikune äratundmise naeratus oli ehe, neid oli tõesti hea näha.
See hetk kordus igal aastal, samal üritusel, suvel, Kassinurmel. Mina oma pere ja sõpradega seal ja nemad ka, vaikselt ja omaette kolmekesi koos kõndimas. Ma ei teadnud isegi selle naise nime, aga lisaks tema absurdsele ilule oli ta sirge hoiak ja kõigutamatu väärikus midagi sellist, mis mind puudutasid. Piisavalt, et ma teadsin ja märkasin teda ja imetlesin tema põgusat puudutust mu maailmaservas.
Seda naist ei ole enam - mõttetu õnnetuse tõttu.
Mul pole sõnu kirjeldamaks, kui kahju on mul tema väikesest tütrest, inimestest, keda ta puudutas palju lähemalt ja olulisemalt - või kui kahju on sellest, et tal jäi elamata vähemalt üle poole sajandi elu.
Me ei tea ette, millal hingepuudutavad hetked enam kunagi ei kordu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment