Lõputu hala teemal "mis ta ei ole nii nagu ma"

Või noh, selle variatsioonid. Miks teised inimesed ei ole sellised kui mina? Miks nad ei ole sellised, nagu ma neid ette kujutan?

Ühest küljest on see ämber, mille järjekordne kolin kuskil lähistel paneb mind lihtsalt kulmu kergitama, iroonia-aste sõltub inimese üldisest meeldivusest.

Ainult, et mõnikord tuleb see nii salakavalalt, et ma ei märkagi, kuni järgmisel hetkel on heureka, et ma ju ise olen ka mõelnud samal viisil. See on täiesti vale mõte, et "nendega ei ole võimalik rääkida" - no usuhulludega näiteks. Jah, ma lähen totaalselt sõlme mingite aju lühistavate arvamuste peale ja katkun vaimseid juukseid järjekordse lapiku maa teooria hullu kuulates, aga see, et nendega pole võimalik rääkida, ei ole siiski õige.

On võimalik. Lihtsalt rääkima peab väga, väga, väga teistmoodi. Nii teistmoodi, et ma läheks parema meelega ja lakuks kusagil kuuma asfalti, kui üritaks kasutada sellisele seltskonnale sobivaid vestlusvõtteid. Ehk siis - valiku küsimus. Nendega on võimalik rääkida küll, lihtsalt mina ei suuda või taha või saa rääkida sel viisil, nagu neile mõistmiseks vajalik on.

Inimesed on mitte ainult erinevad, vaid kohati absurdselt erinevad. Eeldada kelleltki mingeid tundeid või mõtteid lihtsalt sellepärast, et "minule tundub nii mõistlik", on üpriski rumal.

Isegi siis, kui ma tahaksin eeldada, et inimesed on arukad, heatahtlikud ja normaalsed. Ka siis täidan ma need sõnad mulle sobivate tähendustega ja asi on ikka metsas. Aga noh, inimesed ju VÕIKSID olla arukad, heatahtlikud ja normaalsed? Noh, nii nagu mina neid omadusi tajun?