Totakad kombed versus mina

Vestlus ühe targa ja huvitava inimesega kinnitas mulle veelkord üht tõde, mida ma ju nagunii tean, aga mille rakendamises on aegajalt Alaska suurused valged laigud: teadmisest üksi tihti ei piisa, tegema peab. Isegi, kui see tundub banaalselt lihtne, nii lihtne, et lausa nõme oleks oma kõrgintellektuaalsete väljakutsetega vimplevat ajuaega sellele raisata. Nõks arukam oleks märgata, kuidas selline pealiskaudne üleolek mind ennast õõnestab. Mkmm, asi ei pea olema absurdselt keeruline selleks, et ma vaevuksin sellele tähelepanu pöörama.

Lihtsad asjad - teadmisest ei piisa, teha on vaja.

(Aga, aga, aga - kuna ajutööd mittenõudva asja ärategemiseks motivatsiooni leida on minu jaoks jällegi üksjagu keeruline, siis selle pealt annab ju väga lihtsa asja tegemist ometigi ahvatlevalt keeruliseks mõelda, onju? (Kui ma iseennast üle kavaldada ei suuda, siis mida ma üldse suudan?))

No ja siis selle lihtsaks ja asiseks väljundiks mõtlesin näiteks oma kümnete totakate pisikommete peale. Ei ole just raketiteadus välja mõelda kõigi nende hetkeks huvi pakkunud harjumuste muutmise meetodite ja kogemuslugude pealt mingit hästi lihtsat viisi, kuidas ma neist reaalselt lahti saaks.

On jah väga no-brainer, aga palju parem kui lihtsalt teadmine, et jajah, need kiiksud mul on ja eks ma püüan end üldiselt parandada. Kui meelde tuleb.

Ühesõnaga, kui võtta nad lihtsalt ükshaaval ette ja kuu aega teadlikult mitte teha üht neist paljudest, järgmine kuu teadlikult mitte teha järgmist, on areng suure tõenäosusega oluliselt suurem kui peale sellist üleüldist "püüan neid kõiki korraga aegajalt juhuslikult parandada, kui jälle märkan, et esile kerkivad".

Üks kuus ei ole mingi eriline pingutus ka, sest tegelikult on nad kõik suhteliselt lihtsasti lahendatavad, lihtsalt fookusest ja teadvustamisest on siiani jäänud puudu.