No tegelikult mängis selles etenduses neid palju, aga tema oli peaosas ning ausalt öeldes - need kõik teised jäid täiesti tahaplaanile ja oleksid samahästi võinud ka olemata olla. Kusjuures tahaplaanile ei jäänud nad sugugi sellepärast, et staar mängis nad üle - dialoogid temaga olid paljudel etenduse tugevaimad hetked. Nad lihtsalt polnud pooltki nii head.
Tema haaras mu kaasa esimesest hetkest - see ainulaadne naer ja see isikupärane tämber, nii humoorikas, elutark, intelligentne, särav (on veel mingeid ülivõrdes sõnu, mida võiksin kasutada?)
Ita Everi looming on minu jaoks alati elamuslik. Kolme olulise omaduse - tõelise ande, pühendumise ja töövõime tulemused on lihtsalt erakordsed. Ta suutis tavalise jandi mängida nii mitmekihiliseks ja oluliselt sügavamaks, kui see ehk mõeldud oligi, ning parimad osad olid minu jaoks need, kus ta oli ainsana laval.
Nüüd võtsin piletid kogu pesakonnale, et seda veelkord kogeda ja kogemust jagada. Eriti lastega.
Ja ka see, kui kogu saal pärast plaksutades püsti tõusis, oli elamus omaette, võttis silma märjaks vägisi. Erilised inimesed võivad niiviisi puudutada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"
Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment