Ajalooõpetaja ja naabripoiss

Meil oli veider ajalooõpetaja. Või siis ei olnudki ta veider, vaid hoopis isikupärane. Ta oli ebamäärastes neljakümnendates, hea figuuriga ja korrektse poisipeaga naisterahvas, kes iga jumala päev tuli kooli uue kostüümiga. Jah, muidugi, päris tutt-uued need riided ju iga kord ei olnud, ta kombineeris kõiki kehakatteid sajal erineva viisil, kuid üüratu suur oli ta garderoob kindlasti, sest puhtalt statistika huvides ja ilmselt ka igavusest tuvastasime me 10-nda klassi jooksul tema seljast vähemalt 25 erinevat seelikut ja 50 erinevat pluusi, rääkimata kõikvõimalikest lisanditest. Sallid, jakid, kampsunid ja pintsakud - kui sellest loetelust nüüd miski peale sallide üldse ametlikult lisandite loetellu kuulub. Ah jaa, prossid. Kaelakeed. Stiilsed ja hiiglasuured. Kuigi muidu oli ta väga vaikne ja tagasihoidlik naisterahvas. Ja ta dikteeris meile kogu maailma ajaloo, korrektselt, hea hääldusega ja pööraselt igavalt. Kõikide ajalootundide kõige huvitavam hetk oli see lause, mille etlemisel ta tegi ainsa vea, millelt teda kolme keskkooliaasta jooksul tabasin: "Sakslastel tõusis pinnale Gotlandi lähistel.".  Aga samas tema järjekindel eneseväljendus burdalike kostüümide komponeerimisel tekitas mingit veidrat austust, tema veidrus moodustas selgesti ühe joone selle üsna erilise keskkooli üsna erilise õpetajaskonna mälumustris. Ja ta naeratas koguaeg sellise kergelt kavala moega, nagu ta teaks tegelikult palju rohkemat kui saja riidetüki kümmet tuhandet kandmisvõimalust ja kogu maailma ajalugu.

Nägin teda hiljuti tänaval, täiesti samasugusena. Täiesti uutes riietes. Korrektne, täpne, stiilne, vaikselt naeratav. Ta ei tundnud mind ära.

Ja siis see naabripoiss maalt. Ta oli meist neli aastat vanem ja seega kohutavat põnev tegelane. Kui me teda metsarajal rattaga sõitmas nägime, või märkasime kusagil rannas, siis oli see äärmiselt ärev sündmus. Kui sa oled 10-aastane tatikas, siis see 14-aastane naabripoiss, eriti, kui ta näeb isegi nagu päris hea välja, päevitunud, säravate hallide silmade ja kiftide päikeses pleekinud kahludega, kui ta on külapoisile tüüpiliselt sitke ja lihaseline ning oma vanusele pisut ebatüüpiliselt jässakas ja laiaõlgne, on sinu jaoks seksi kehastus ise. Hoolimata sellest, et sul 10-aastasena pole seksist suurt aimugi, kuigi oled vastavalt tollasele kultuuriruumile parimal võimalikul viisil asjaga kursis, st. et oled vanemate kapi salariiulilt sissevehitud "Avameelselt abielust" brozhüüri kapsaks lugenud ja oma tegude varjamiseks selle algupäraselt juba kehvasti köidetud ja saja ülelugemisega väljapudenenud lehed kummiliimiga ülihoolikalt tagasi kleepinud.

Ma selgelt mäletan seda, et kui naabripoiss külateed pidi meie majast mööda sõitis, tekkis selline ärev-põnev tunne, kõrgendatud teadlikkus iseenesest ja ümbritsevast. Et... huh. Ja tasus õhevili hingega aia juurde vaatama minna, ega ta äkki kusagil ei peatunud ja ega ta äkki meietaoliste (tittedega) juttu ajada ei taha. Mida ta praktiliselt kunagi ei teinudki, aga ühekorra... ühekorra jah.

Nägin teda mõned aastad tagasi maal. Pealt neljakümneaastane külamees, paks ja kiilakas, pea halle juukseid täis ja hammastest alles ainult loetud kaader. Nägu natuke ärajoonud viisil paistes, nina ja põsed punetamas ja käed mootoriõlist nii mustad, et nende puhtaksrookimise, leotamise ja koorimisega ei saaks hakkama Tallinna eliitmaniküürijad ka siis, kui nad kasutaks bensiini ja plekieemaldajat.  Ta oli pisut purjus ja  vaatas mulle teatud meheliku huviga otsa, mis korraga oli tõeliselt, tõeliselt häiriv.

Oli selge, et ta ei tundnud mind ära.