Elu tarbija

Valikute paljusus muutub nii kergesti iseenda vastandiks, eriti oluliste otsuste puhul. Leiba ostes ei ole ju tingimata oluline, et valid selle kõige e-vabama, kõige kiudainerikkama (kui oled veendunud, et just kiudainerikkus on sulle parim), kõige madalama süsivesikute protsendiga (kui oled veendunud, et just madal süsivesikute osakaal on sulle parim), kõige maitsvama (kui oled veendunud, et kõige maitsvam on sulle parim). Valid, sööd ja ei piitsuta ennast ülearu, kui selgub, et hinna ja selle vastu saadava naudingu tasakaal ei olnud võimalikest parim. Sulle parim. Perele. Ühiskonnale. Hiina lapstööjõule. Mida iganes. Seda leivavalikut võid sa langetada iga päev, eksida, ennast parandada, täpsustuda, areneda, isegi meie targa tarbija kultusmaailmas. Autot ostes on aga see ühe otsuse õige langetamine hullem kui kõrgema matemaatika eksam. Milliseid tegureid kaaluda? Millised on õiged infoallikad? Mis kanal on mispidi kallutatud? Keda uskuda? Mida arvestada? Valesti langetatud otsust hakkame kahetsema õige pea ja kahetseme kohe pikka aega. Kui selgub, et usaldasime midagi, mida poleks pidanud usaldama, jätsime midagi olulist kahe silma vahele... ei leidnud õiget vastust, ei sooritanud eksamit. Valikuid on liiga palju, ja juhul, kui pole tegemist paadunud autopederastiga (ei pea siinkohal silmas neid, kes auto tagaistmel ilgeid tegusid sooritavad), siis on otsust mõjutadavõivad tegurid meile pisut hägused ja arusaamatud, on hirm, et jätame midagi tähtsat arvestamata.

Jah, arutame asjatundlike inimestega, käime ja katsetame, kaalume... otsime veel infot... loeme... mõtleme... ja siis mängime ikkagi viimaste valikvastustega lotot ja loodame, et ehk läks täppi, ehk tuli õige vastus. Ehk me ei kahetse. Nii raske on seda valikuvõimalust - seda suurt hunnikut raha käest ära anda. Kui kord juba maksnud oled, oled valikuvõimalusest ilma ka. Ja kes tahaks lolliks jääda ja avastada hommepäev, et tegelikult oli olemas veel sobivam mudel...

Ma ei taha öelda, mis asjadega veel samamoodi on.Valikute paljusus muutub ühel hetkel selleks peamiseks põhjuseks, miks ei suudeta otsustada, sest äkki-äkki ei läbi me seda olulist eksamit, et langetada see kõige õigem otsus. Mõistus ja tunded ei tunne ei ennast ega üksteist ära, enamus argumente on vaieldavad, tuginevad subjektiivsetel andmetel ja tegureid on nii palju...

Ime siis, et otsustada nii raske on, kui mingi valu sees nõuab, et eksamid tuleb viitele sooritada. 

Teine variant, tihtipeale oluliselt lihtsam, et on pohhui. Nii leiva kui auto kui misiganes muu puhul.

Aga veider, kuidas see "targa tarbija" manipulatsioon ajudesse närib isegi siis, kui arvad, et sina otseloomulikult oled vana läbinägelikuna sellest katkust puutumata. Ja mingil ajahetkel, kui sinu aeg ja sinu eluaastad muutub kõvemaks valuutaks kui raha su arvel, kui saad aru, et ka see on valikuvõimalus, mille valides käest ära annad, vähemalt väiksemaks maksad, siis sigineb hinge tarbijalik ettevaatus. Kas see, mille ma saan, kaalub üles seda, mida ma vastu annan? Kas see on parim võimalikest?