Kohtumine maanteel

See on see hetk, kui sa istud üksinda autos ja sõidad mööda tühja maanteed pisut kiiremini, kui sa tingimata peaksid ja auto on meeldiva iseenesestmõistetavusega mehhaaniline kentaur-osa sinust.  Tema kiirus, energia ja puhas jõud voolavad tasakesi su vereringesse.

Hoolimata sellest, et ma olen müra-allergiline vaikusefriik, tuleb sel hetkel muusika keerata kohe päris valjuks, et veresüsteemi veel rohkem SEDA energiat lasta. Ja eriti hea, kui see muusika on karjuvalt "vana kool", sest selles vanas koolis on nii palju kihte.

Whiskey in a jar... tuleb Roskilde lõhnaga, selles magusas kanepi ja õlle baasilt kääritatud kuse haisus, sellest ajast, kui ma olin kõigi muude riiete asjus täiesti süütu - peale t-särkide ja teksade. Ja elasin õllest ja mingist muust suvalisest toidu moodi asjast, mis ei olnud põrmugi tähtis, sest põhiline energia tuli seksist ja muusikast. Ja, mõistagi, õllest. Ja luuletustest ja raamatutest... ja kirjutamisest.

Veider mõeldagi - aga õnneks sellel hetkel eriti ei mõtle. I jumped and fired my pistols and l shot him with both barrels...

My Dying Bride... oh, see on see aeg. Millest on jäänud harvaesinev, kuid see-eest vastupandamatu  vajadus tumedama muusika kontsertidel otse kõlarite helilainete ristumispunktis seista ja lasta sel muusikal endaga teha igasuguseid vaimseid ja füüsilisi asju.

Type O Negative. Loving you was like loving the dead...

Mitte midagi ei saa teha, irvitan omaette nagu kuutõbine ja lasen muusikat enesest üle ja läbi - nagu siis ja seal.

Siis, et järgmist kogust kihte läbi tuulutada, tuleb tõelise eklektika kuningana vana kooli Jäääär, ja ma röögin täiest kõrist kaasa: "Unenäovabrikust hullud uned tulevad"...., vereringes kohv, muusika, ja SEE energia.

Elada on ikka kuramuse ilus.