Piiride peal

See on üksjagu veider, kui korrektse inglise aadlikooli standardi järgi on mind üritatud kasvatada. Kuidas korralikud tüdrukud käituvad... kuidas viisakad inimesed ennast ülal peavad. Kuidas oleks tõeliselt väärikas seda küsimust lahendada... Oh, teoorias võiksin tõenäoliselt korraliku kodaniku testid heale hindele ära teha küll - kui selliseid korraldataks. Aga ei korraldata, vist.

Samas, see kasvatus on nagu (kummalistel põhjustel tuttavaks saanud) exosceleton, mille sees sa pehme ja ebamäärasena natuke aega kasvad. Kui see kasvav pehmeollus oma kestast välja murrab, siis toimub elu mõnda aega määramatuse tingimustes, sest kest enam ei hoia ja selgroog ka ei toeta, sest seda selgroo vajadust pole tänu kestale siiani olnudki.

Ma olen täiesti teadlik, et olukord, mida ma parajasti kogen, ei ole exosceletoni standardite järgi lubatud, talutud või üldse reaalnegi. Oh-issver-sussver, kui palju peaks olema teoreetilisi komplekse ja kiljatusi, mis sellise olukorra tekkimist väldiks juba eos. Ometi olen ma absurdselt uudishimuliku ja sellest kasvatuslikust kestast kuidagi iseeneslikult väljavajununa sellesse olukorda sattunud. Võibolla on minus midagi, mis selle välja kutsus. Teistel ju ei tekkinud sama seisu. Kas ma ise astusin selle lisasammu? Või oli mu näost näha see patune uudishimu või siis hoopis mingi rikkumatu avatus - et läheme edasi, proovime. On tunne, nagu oleks kogu see moraaliõppejoga mind mööda maha voolanud nagu vesi hane seljast. No lihtsalt... deklaratiivne moraal "sest nii lihtsalt on" ei hakka mulle külge. Iga hea ja halb tuleb iseenesel ära kogeda. Võimalik, et igavese kahtlejana ma lihtsalt EI USU neid teiste pakutud piire ja nii see lähebki... Kes mind lähemini teab, teab, kuidas ma mõnel ajaloolisel korral olen uskumatu kergusega üle mitmete... piiride libisenud. Skandaalselt lausa.

Ja paljudest piiridest ei tea keegi siiski midagi. On asju, millest kohe kuidagi rääkida ei saa. No lihtsalt... see pole osa päris minust, aga kellelegigi räägituna jääb see pilt minu külge kinni ja hakkab moonutama ning heade antennidega tajuks ma seda kahtlust, moonutatud pilti liiga tihti, kuid mul poleks ilmselt jõudu, viitsimist või võitlusvaimu sellega tegeleda.Aga mingis määras see ilmselt häiriks mind, sest mulle lähedaste inimeste arvamus läheb mulle korda ja seda, et see roll, mida ma katse-eksituse korras täitsin, ei ole mitte midagi sellist, mis ma OLEN, vaid midagi sellist, mis ma MITTE MINGIL TINGIMUSEL sisemise veendumuse ja kindla kogemuse toel edaspidises elus enam EI OLE... no seda ei õnnestu mul vist lähikondsetele kuigi lihtsalt selgeks teha.

Once a queen of Narnia, always a queen of Narnia... Aga sellise moraaliehitussüsteemi puhul see eelarvamus lihtsalt ei päde.

True neutrali või lihtsalt moraalselt süüdimatuna olen omal nahal kogenud igasugust kirevat kraami, ka ühtteist sellist, mille üle ma üldse uhke ei ole. Isegi siis, kui need rollid on olnud ainult miniatuursed, hetkelised... Ikkagi on nad rollidena olnud täisverelised ja ma mäletan täpselt, mismoodi see tundus. Mis tunne on olla kiusaja, reetja, valetaja, varastaja, haigettegija, egoist, ärakasutaja, eneseimetleja, hoolimatu, julm, väiklane või lihtsalt võlts. Mitte pahatahtlikkusest või loomupoolsest kurja-armastusest. Ma lihtsalt ei ole uskunud, et nii olla on tõepoolest nii halb, et ma isegi ei katseta - või, mis tavalisem - poolkogemata sellesse olukorda ei satu.

Samas on kogemusi, kus need tunded on mind kestast kaitsmata tabanud väga üllatavate värvidega, tulemus ei ole alati ühene. Sest hea õnne korral saan tänu oma moraalsele süüdimatusele kogemuse, et selles, mis parajasti toimub, ei ole ju mitte midagi halba, kui eelarvamusteta läheneda.

Halvimal juhul tabab mind äratundmine, et issand, kui veider, kui võõras, kui... vastik, kui mitte-mina. Et siit edasi ei lähe ma sammugi. Ja see: "siit edasi ei lähe ma sammugi" ning selge veendumus, et seda tunnet või rolli ei taha ma kunagi elu jooksul kogeda, see on korraga uus luustik... iseeneset kasvav selgroog. Minu enese sees tekkiv inglise kasvatus, mis ei ole kinni sellest, mida teised rääkisid, vaid sellest, mida ma omaenese hingerahu, naha ja elukogemuse hinnaga olen teada saanud.

Aga ei eksoskeletoni ega kilpide valdkonnas pole ma eriti tugev. Kuigi, kuramus, selgroogu võib juba usaldada, nii üllatav kui see ka pole. Ja... kõike kogedes olen ma endiselt absurdselt...

süütu.

Nii imelik, kui see ka ei ole.