Inimlikkus on nii habras

Õnn on uskumatult mitmetahuline ja keeruline asi. Inimlikkus niisamamoodi. (Minu vaatenurgast on nad suurel määral seotud pealegi.) Kuskilt lendas mööda üks laul, mis ütles, et kogu meie elu on nagu küünlaleek tuules, nii et miks üldse selle elu osade hapruse üle eraldi halada.

Ometigi! Ometi tahan ja julgen ma oma äärmise kübemelisuse suurt tõenäosust teadvustades siinkohal värisevate põlvedega kosmosele vastu põrnitseda. Kuradile!

Mida inimlikum olla, seda valusam on. Seda ühtaisatki Aleppo videot ei suuda ma lõpuni vaadata, need emotsioonid raputavad jõhkralt kümnesse. Mul lähevad silmad märjaks mingi suvalise lehesaba surmakuulutustegi peale, kus keegi läks varem kui võinuks... Niigi on, et mida rohkem kalleid ja lähedasi, seda rohkem on hirme. Enda pärast ei oska niiväga kartagi, mitte, et ma vähemväärtuslik oleks, lihtsalt tunnen oma suutlikkust õnnelikkusetasemele tagasi taastuda, aga - et ikka nendel ometi kõik hästi läheks. Või kui vahepeal ka halvasti, siis mitte liiga halvasti; kui, siis ainult hoiatavalt halvasti, mitte vigastavalt halvasti. Seda kogemust, et kui oli kellelgi väga olulisel teises Eesti otsas väga halvasti, siis tekkis mul ilma igasuguse loogilise põhjuseta tõsine paanikahoog kõikvõimalike huvitavate vaimsete ja füüsiliste nähtudega ja ma korraga lihtsalt teadsin, et temaga on asjad halvad, seda kogemust ei unusta. No jutte võib ju rääkida igasuguseid, et ennast põnevamaks teha - nagu mingid sensitiivivõimed või nii, eriti edev. Aga kui sa väga täpselt mäletad seda, kuidas ühel hetkel käis mingi klõps, järsku oli raske olla, õhk hakkas otsa saama - päriselt - ja kuidas täiesti lambist, aga sügava teadmisega oli vaja 112-st liiklusõnnetuste kohta küsida ja kuidas sai ennast vaevatud sellega, et kuidas sõnastada sõnumeid, et need ei tunduks täiesti lambist napakad, kui inimesega näiteks peaks kõik korras olema, mis ju eeldatavasti alati ka nii on, aga et ta siiski võtaks ja helistaks ja ütleks, et temaga on kõik korras. Siis saadad "ei taha teda nii kiirel hetkel segada" kuradile, võtad ja helistad - ja ta ei vasta. Püüad endale välja mõelda tuhandeid võimalusi (unustas telefoni maha, on saunas, treeningul, vetsus, metsas, puu otsas), miks ta vastata ei saa, aga samal ajal TEAD, et see pole nii.

Ja siis, peale ei tea mitmendat vastamata kõnet helistad sellele õigele sõbrale, et ta oleks toru otsas ja räägiks sinuga, sest muidu lähed ilmselgelt lihtsalt peast lühisesse. Kui sa olid iseendaga kõige selle juures, eriti, kui sa olid iseendaga nende kauaoodatud telefonihelina peale vahele jäänud südamelöökide juures ja siis selle otsuse juures võtta vastu see kõne ja kõik, mis seal tuleb, sest sa tead, et see pole mingi lihtsalt juhuslikult helistav sõber või kasvõi telefonimüügiagent, vaid, et see on SEE kõne. Sa mäletad siiani neid kolme meetrit telefonini, puuduvat hapnikku õhus, sest helistatakse tema numbrilt ja sa oled umbes fifty-sixty kindel, et helistajaks ei pruugi olla ta ise -  siis sa tead, et seda lugu ei ole ilusamaks räägitud, see oligi päriselt ja iga selle minutit oligi nii painavalt raske läbi elada.

Napilt lendas mööda. Õigemini, päris mööda ei lennanud, aga kõik, millest saab taastuda, on köömes. See, kui rängalt ma teadsin, mis umbes 200 kilomeetri kaugusel kalli inimesega samal ajal toimus, lihtsalt näitas nii veenvalt, kui haavatavaks inimlikkus mu teeb.

Aga mida inimlikum olla, seda õnnelikum on, sest just needsamad inimesed, kes mind nii kuradi-kuradi haavatavaks teevad, teevad mind ka uskumatult õnnelikuks.

Täna rääkisime isaga õhtul mitu tundi, väärtustasin iga minutit. Tegelikult oli see suhteliselt loba, aga me räägime korraga umbes kolmel tasandil ja ainult esimesel tasandil on loba.

Mida inimlikum olla, seda haavatavam/valusam/õnnelikum on, aga milleks üle mõelda, sest elu on küünlaleek tuules nii ehk naa ja see, mis sinust alles jääb, on armastav puudutus kõigi nende teiste hinges.

Ainult, et miks see inimlikkus nii paljudes nõnda habras on?