Puudutused

Oo, ma leidsin Ta üles, kui lahe!

Lihtsalt üks õpetaja, kellega (paraku õige põgusalt) kokku puutusin esimestes klassides, kui ma elust ja inimestest veel ulmeliselt vähe teadsin. Aga Ta oli nii eriline, et minu alaealisest ignorantsist hoolimata jäi see põgus kokkupuude meelde ja oli tähtis. Temas oli selline maagia/jõud/sära/teadmine/helgus, et mul on siiani vaimusilmas selged pildid, kuidas Ta klassi ees seisab ja naeratab. Metsikult ilus oli ta pealekauba.

Ja siis kõik need ooo-sosinad tema kohta, et viis last! tippsportlane! näitleja! mees surnud! ... mida kõike veel, mis teda tavalistest inimestest (või kasvõi normaalsetest algklasside vene keele õpetajatest, kui selline stereotüüp peaks olemas olema) eraldas. Pooljumal? Nõid? Aga need sosinad lisasid Talle lihtsalt veel salapära juurde, tegelikult oleks piisanud lihtsalt sellest, kes Ta oli. Sellest, et vene keele tunnis kustutasime tuled ja kuulasime vihma sabinat aknaklaasil. Või sellest, et Ta korraldas meie kooli kinoseansid ja aegajalt käisime tundide ajal hoopis väga häid filme vaatamas. Või sellest, et laulsime sõnade mehaanilise tuupimise asemel helgemate vene filmide laule ja sõnavara laienes hoopis teisel viisil nagu iseenesest. Või sellest, et Ta aegajalt rääkis meile selliseid asju elust, mida ükski õpetaja... nojah, ei pidanud kooliprogrammi kuuluvaks.

Kahtlustan, et mõjutas mind rohkem kui oskan arvatagi. Õpetajaid on igasuguseid. On tuhme ja töllakaid ja enamvähem normaalseid ja täitsa okeisid ja siis on mõned, kes inspireerivad ja siis on Aime Piirsalu, kõikidest stereotüüpidest, kastidest ja eeldustest nii imetlusväärselt väljas, et lisaks "Kapten Granti laste" venekeelsele filmilaulule jäi sellest ammusest põgusast puudustest minu tüveringidesse üks mu inimeseksolemise ideaalidest, targast, tugevast ja ilusast nõidnaisest.

Selline naine!