Jõulud nii nagu ise tahan

Mul on selline naljakas perekond, kus jõuludesse (või sünnipäevadesse või üldse muudesse pidustustesse) on suhtutud minimalistliku jahedusega. Sünnipäevakingi ikka saab ja üheskoos tordi söömine on ka okei, aga kõikvõimalikud hommikul üles laulmised ja muu sarnane on hilisemate suhetega sisse imporditud ja lastele valikuvõimalusena edasi antud, vanematesse põlvkondadesse pole need asjad olemuslikult kinnitunud.

See on selles mõttes lahe, et ei riputa kaela mingisuguseid ootuseid või aastate jooksul kindlakskujunenud traditsioone, mille täitmist minult eeldataks, ilma et ma ise oleks jõudnud ära tunda, kas see meeldib mulle või mitte. (Muidugi, teisest küljest, võibolla olen just ilma jäänud rikastest pererituaalidest, mis elu mõtestavad ja tähistavad. Aegajalt olen selliseid kõrvalt näinud, mõnikord kerge imetlusega hinges, mõnikord kerge hämmastusega, aga mida ei ole, seda ei ole.) No igatahes, nii on mul harukordne võimalus ise midagi nullist rajada vastavalt sellele, mis tundub hea. Näiteks on kuuseoksad head, ideaalis oma maakohast oma kuuskede otsast toodud oksad. Puu mahavõtmist tõkestab minu peas ürgne sisetunne, et see ei ole eriti hea mõte. Kuigi tunnistan, et laste jaoks on viimased aastad sedagi tehtud - sest neile on see tõesti väga oluline, nad teevad ise täiesti vabatahtlikult kuuseehteid ja siis me mõnikord õhtuti spontaanselt laulame kuuse kõrval suure kott-tooli peal ja see on täiega lahe. Üldse mitte jõululaule muidugi, kuigi sekka vahepeal neid ka.

Küünlad on head, mul on väga erilised küünlad ja ma olen enda jaoks süvitsi mõtestanud nende perioodilist põletamist, nii et see on omamoodi riituseks kujunenud. Kaminatuli on ka hea, sellest tekib palju ehedat soojust.

Head on pikad rahulikud päevad, kus saab perega kodus olla ja teha ainult neid asju, mida tahad. Mingid töökohustused on edasi lükatud ja isegi ei häiri. Oma perele jõululõunasööki teha on ka tore, sest me teeme seda mitme põlve peale koos ja kokku saab täpselt paras. Natuke kingitusi teha on tore ja koos lastega käia poes, et nad saaksid üksteisele väikeseid kingitusi teha, on ka huvitav, sest nad on selles nii lahedad. Me ülejäänud eriti stressama ei hakka, kingime lihtsaid asju.

Valgustandev kitseke akna taga on armas. Ühel korral viitsib ka natuke piparkooke teha, peamiselt lõhna pärast. Ja siis meeldib mulle jõulude ajal kududa, see on selline naljakas aeg. Tavaliselt suhtun ma kudumisse õõvastava leigusega, aga siis, kamina ees, "Game of Thrones´i" vaadates ja hõõgveini nillides tundub see kuidagi asjakohane. Jaaaa... hõõgvein. Muidugi, see ka. Iseenesesse olemise ja oma lähedaste lähedal olemise mõnus aeg.

Võibolla oleks mul raskem jõule nautida, kui mul oleks mingid rakmed ette kaela riputatud, võibolla on mul vedanud, et saan valida selle osa jõulust, mis mulle meeldib. (Aga võibolla on vale mõtteharjumus headele asjadele oma elus ainult välisest maailmast õigustust otsida?) Aga kõige selgrooks jõulude mõnusa olemise sees on see päris elevus ja sügav rõõm sellest, et nüüd lõpuks ometi hakkab iga päev natukenegi valgemaks minema. Tõesti, on, mida tähistada.