Ligimeseaitamisest

Nojah, see heategevustegevuste laine jõulude ajal tõstis selle hea tegemise mõtte kuhugi kuklasse tiksuma, sest ma tabasin mingi olulise äratundmise iseenese head tegemise ajaloos, milles võib olla mingeid üldinimlikke jooni.

Ühest küljest olen ma head tegemise suhtes olnud algusest peale pisut kohmetu, mulle ei ole kunagi meeldinud selle eest ülearu tunnustada või kiita saada, see tundub kuidagi kohatu ja kui see tunnustamine ongi ootamatult mu peale juhtunud, ei tunne ma ennast üldse edeva või kõrvust tõstetuna, pigem vastupidi, häbeliku ja pisut piinatuna, et okeiokei, räägime nüüd millestki vähemebamugavast. Mis on minusuguse tähelepanuhoora (no inglise keeles kõlab see sõna paremini...) jaoks küll päris üllatav seisund. Sellele lisandub ka soov mitte panna teist inimest kuidagi tundma, et ta on mulle (tänu) võlgu. Sellepärast püüan ma tavaliselt ka konteksti teise jaoks võimalikult kergeks kujundada ning ütlen selle asemel, et jätsin tema pärast kauaoodatud teatrietendusele minemata, et ei-ei, mul oligi täiesti vaba õhtu ja igav pealegi, nii et hoopis tema tegi mulle teene, et mulle tegevust pakkus.

Mida lähedasem on inimene, seda enesestmõistetavam on aitamine - teed ja ei oota mingit tänu, sest ... nojah, see sisaldub enesestmõistetavuse definitsioonis ilmselt. Ja õnneks on mu pere ja sõbrad niivõrd palju normaalsed eestlased, et ei hakka mind mingi tänutseremooniaga grillima. Parimal juhul viskavad mingi elegantselt debiilse nalja ja kõik on rahul. Sest kuna nende aitamine on enesestmõistetav, nad on minu hõim ja mulle olulised, siis see, et ma aitan, on minu isiklik otsus ja minu isiklik hinnang oma suutlikusele, ajale, muudele ressurssidele. Kui hinnang ütleb, et ei saa, siis ma ju ei aitaks. Kopsupõletikus ma ju ei lähe kellelegi appi puid laduma? Kui tulin, siis järelikult ise otsustasin, sain ja tahtsin. Ja selles otsuses sisaldub ka olulisel määral puhast omakasu: see inimene on mulle tore ja tähtis, ma saan temaga suhtlemisest nii palju positiivset, et see, kui ma teda selle juures aitan, on äärmiselt väheoluline. Mu hõimu kuuluvad sellised inimesed, kellega suhtlemine rikastab mind ka siis, kui ma peaksin öösel magusamast unest ärkama ja neile kuhu kuradisse appi sõitma. Või kuude kaupa amatöörpsühholoogi teenust pakkuma.

Ja seal ei ole isegi seda kaalutlust, et mina täna sulle ja ehk siis sina homme mulle. Ei, pigem lihtsalt - teen, sest mul on seda praegu tore teha. See, et minu hõimus on valdavalt sellised inimesed, kes mind vajadusel toetavad, on niigi teada ja elu on seda ka kinnitanud. See on olemuslik alus, mitte igapäevane tehing. Seega on mu head tegemise otsus ka tehingulistest kaalutlustest suhteliselt vaba.

See aitamiseotsus sünnib enamasti ikka sisetunde pealt. Näiteks annan ma laenugi ainult nii olulisele inimesele, kellele oleksin nõus sisuliselt selle raha ka kinkima. Kui laenuküsija sellesse kategooriasse ei tõuse, siis elan talle lihtsalt kaasa, aga vaba raha mul parajasti lihtsalt pole. Mis on ka puhas tõde. Raha laenamine on väga lihtsustatud näide, täpselt sama sisetundeseier liigub ka oma aja investeerimisel. Nii enesekeskne olen ma küll, et kui seier ütleb, et ma ei taha aidata, siis ma ei aita ja ei põe ka, sest mul on täieline õigus nii otsustada. See ei peagi olema potentsiaalselt terendav doonorsuhe, mille suhtes ma tänu elutervele isekusele siiski olemuslikult allergiline olen, see võib samahästi olla lihtsalt vales läheduseastmes inimene, kes sel hetkel ootab minult liiga palju. Igasugunegigi survestamine mõjub mulle üldiselt hoopis vastupidi, nii et see ka ei tööta. Nii, et kui otsus on ei, siis lihtsalt - nii on.

Ja kui see otsus on jah, siis võtan ma selle eest nii täiemahulise vastutuse, et kuigi minust olgu kaugel soov kedagi solvata tänu tagasi lükates, siis sisuliselt ei tunne ma sugugi, et oleksin selle ära teeninud. Ma ei aita (üldjuhul ja valdavalt) sellepärast, et ma ei suutnud "ei" öelda, ma aitan sellepärast, et mulle meeldib. Seega on ka küllaltki garanteeritud, et ma ei tee seda ju vähimalgi määral kuidagi enda arvelt, vastupidi, see on puhas rõõm. Kas selle eest, mida sa ise tahad teha ja mis sulle endale nii palju positiivset pakub, oleks üldse sünnis veel üle tänatud saada?