Ise mõtlen üle

Täitsa totter lugu, kui palju ma olen ühe konkreetse suhte kallal ajusid võimelnud. Eks ta natuke selline punnseis on, kuna minema jalutades kaotaks ma palju kõike muud, mis mulle väga meeldib, siis ühest küljest peangi pusima, et see sujuma saada ja et need okkad mind ootamatult õrna kohta ei torkaks ikka ja jälle. Teisest küljest see pidev asjaga tegelemine võibolla just vastupidi - võimendab kõike üle.

Tegelikult, naljakas tunnistadagi, mulle lihtsalt ei meeldi, kui ta ennast kehvasti tunneb põhjusel, mis tegelikult pole nii. (Siinkohal jälle - mis õigust on mul sekkuda ja öelda, et see arvamus, mis tema peas minust on, on tema jaoks kuidagi vääram kui see arvamus, mis minul endast tema suhtes on. Sest kuigi ma ennast tunnen natuke paremini kui tema mind tunneb, tunneb tema ennast jälle paremini kui mina teda tunnen ja tal on absoluutne õigus pidada nõmedaks asju, mille peale mina ei tulegi. Või noh, niipalju, kui tema peas on näiteks teadmine, et ma tahan talle halba, ja mina tean, et nii see sugugi ei ole, siis kas on olemas võimalus, et see siiski on nii ja tema teab paremini? Tundub ebatõenäoline. Või kui, siis pigem nii, et ma ikkagi olen ohustav, kuigi täiesti tahtmatult, isegi suutmata praegu näha, mil viisil võiksin nii olla.) Kõrvalt vaadates ma tegelikult näen üllatavalt tihti ta väga toredaid omadusi ja pean tunnistama, et inimesena ta isegi täiesti meeldib mulle. Võibolla see süvendabki soovi, et ta ennast hästi tunneks.

Nii, et ma üritan ka mitte üle mõelda, võtta asju lihtsamalt ja keskenduda heale. Eeldades, et kuskil on mingi kommunikatsiooniviga, üksteisemõistmine ei tule lihtsalt, vaid nõuab suuremat kannatlikkust. Ja see on ka okei.

Tegelikult on asi kinni lugupidamises, nagu ühe hea sõbraga arutatud sai. Kui on lugupidamine, siis on mõistmise ja aktsepteerimiseni lihtne või, nojah, vähemalt võimalik jõuda. See vestlus oli teatud mõttes valgustav hetk, sest jah, lugupidamine on kõige võti selles küsimuses.

Ilmselgelt ma väga pean temast lugu, hoolimata sellest, et ta on mind mõnedki korrad ebameeldivalt üllatanud, nii isiklikus skoobis, aga siis jälle teeb või ütleb ta midagi sellist, mis on nii ütlemata äge, nii suuremas skoobis, mis muudab isikliku hoobilt tühiseks, nii et lootust on. Tegelikult mingi keskmise taseme lugupidamine on mul inimese vastu algusest peale by default olemas ja kui edasine suhtlus annab infot, et ei ole lihtsalt minu inimene, siis selle taseme lugupidamist see ei puuduta ja kõik on viisakalt tüüne ja aktsepteeriv. Kui inimene selle lugupidamise ära lõhub, siis teeb see kogu suhtluse katki ja kui see lugupidamine on taastumatu, siis ei olegi eriti võimalust, et emotsionaalne ja hooliv suhe alles jääks. Lihtne näide endiste kallimate pealt, kellest ühega on sügav lugupidamine säilinud ja suhtleme teisel viisil, aga üksteist toetavalt edasi; teisega selle lugupidamise kaotasin ja mingit soovi suhelda ei ole ning seetõttu pole aastaid näinudki.

Eriti hull lugu, kui selline asi tekib töösuhetes. Õnneks ei kestnud see ületamatult kaua, õnneks läks ära tema, aga ma mäletan, kui äärmiselt keeruline oli temaga sundsuhelda. Nüüd on huvitav koht - kui lugupidamine on väga selgelt olemas, kas siis selle peale saab ehitada siira ja inimliku suhte ka siis, kui ei ole minu inimene?