Lugupidamine loob teelahkme

Arvamuste paljusus mulle meeldib, see, et igalühel on oma tõde, ning hea tahte korral on võimalik korraks näha teise inimese maailma ja mõista, et miks tema tõde seal maailmas toimida võib. Kui nende kahe erineva tõe vahel on vaja kompromiss leida, siis on seda sisuliselt raske teha, kui sa nende tõdede kontekstist aru ei saa. Aga heal tahtel on minu jaoks kaks olulist eeldust:

1. vastastikune lugupidamine.

2. see erinev tõde pole vaenulik minu pere või hõimu suhtes. Kui see peaks nii olema, pole ma üldse eriti headtahtev või tolerantne. (Endavastast vaenulikkust kannatan oluliselt kõrgema kraadini, sest väiksemad asjad ei lähe mulle eriti pihta, aga eks mingil hetkel tuleb siin ka piir ette.)

Aga see teine eeldus on lihtsalt juriidilise korrektsuse mõttes öeldud, sest tavaliselt on küsimus ikkagi lugupidamises.

Kui mul seda lugupidamist vestluspartneri vastu mingil põhjusel (enam) ei ole, siis jääb puudu just see hea tahe, mis on hädavajalik, et panustada väikesessegi lisapingutusse teise maailma mõista. Mõistmise asemel võib sellisel juhul kirjutada: "selle pingutuse tulemus ei ole äärmiselt tõenäoselt nähtud vaeva väärt.".

Viimasel ajal on mul üks üllatav kogemus, kus inimene oma täiesti kolmandast allikast tulnud stressi isiklikult ja otseselt minu suunas prahvatab, mis mulle selgesti väga ei sobi, sest meie suhe ei ole sel tasemel, et peaksins selliseid asju välja kannatama. See on lugupidamisega nii mitmel viisil seotud. Kui keegi käitub nagu jonniv laps, siis on sellel olukorral potentsiaali minu lugupidamist tema vastu mõjutada. Ja see on omakorda kiigeteljeks sellele, kuidas ma temaga suhtlen.

Vaimne kärsitus on esimene samm lugupidamatuse suunas.

Ning, nagu öeldud, kui nende sammudega on jõutud sügava lugupidamatuse tasemeni, ei ole sellel suhtel minu seisukohast enam mõtet. Küll aga on kuratlikult põnev olukord, kui on suhtlusekonflikt, mingi veider möödarääkimisefenomen, kuid mul on sügav ja siiras lugupidamine inimese suhtes.

Ja põnevad olukorrad mulle jälle meeldivad.

PS: see kõlab, nagu oleks mul viimasel ajal tohutult konflikte, mis tegelikult pole üldse nii, vastupidi. Täiega vastupidi (ooo...), aga viimase 4 kuu jooksul on sündinud 1,5 põgusat olukorda, kus ma tunnen, et nääh. Ei ole vast kõige hullem statistika.