Muidugi on tal õigus. Tema on praktik ja teeb, mina olen rohkem abstrakt ja otsin kontseptsiooni, tunnen mõnu olukorra teoreetilistest lahendustest. Ja kui lahendus on välja mõeldud, kaob oluline osa motivatsioonist seda teostada. Sest uudishimu on rahuldatud, ma juba TEAN, kuidas käib, las keegi tubli ja usin teeb ära.
Pff. Nii ma siis lendangi nagu jumala vaim vee peal ja loodan, et mõte ja sõna midagi muudavad. Kuidas saab sellist tegudelaiskust säilitada, olles ise nii suurest kogusest inseneridest ümbritsetud?
(Võibolla sellepärast insenerid mind nii tohutult paeluvadki? Nende päris-praktiline loovus on minusugusele teoreetikule rabavalt imetlusväärne.)
Aga tema lähenemine on nii palju parem kui minu oma. Mis õigus oleks mul parandada maailma, kui ma iseenese elu parandamisega hakkama ei saa? Mida on mul teistele õpetada, kui ma ise ei ole oma ideede elav kehastus? Enne, kui saan maailma parandama hakata, pean oma õigust selleks oma elu parandamisega tõestama - ja hetkel ei ole ma sugugi veel nii kaugel. Kuigi üldiselt on elu lill ja ise ka pigem happy-go-lucky, tean ma väga hästi mitut asja, mida olen eneses ja oma maailmas tahtnud paremaks, aga pole õnnestunud. Nii, et võtkem seda siis kui suure maailma parandamise harjutust väikesel mudelil. Kui saan seda, siis võin ka suuremalt.
Lihtne asi välja mõelda, aga miks kuradi pärast peab see tegemine nii raske olema? Väljakutse, mida võtta :)
No comments:
Post a Comment