Sõnade kuldne kuub

Oluliste ja lähedaste sõnad katavad mu üllatunud õlgu nagu kuldsest villast kuub. Ja mitte selles mõttes, et raske ja külm. Vastupidi: soe, pehme ja kumav. Oi. Kui ootamatu. Ja kui nauditav on sellistel hetkedel olla nii kohmetu, et elegantselt sügavmõtteliste, et samas siiraste tänusõnade asemel puterdan midagi eriti ebaväärilist. Sest kuigi ma suhtun iseendasse sõbraliku tunnustusega, olen täiesti teadlik oma vigadest, mida on üksjagu. Seetõttu ei oska ma sellist kumamist sugugi enesestmõistetavalt võtta.

Ja siis on üks nüanss veel: kui seda kulda ja karda saab liialdavalt palju või on seda liiga minukaugelt, siis võib juhtuda, et ajan pakutud kuldse kesta seljast maha nagu madu vana naha. Kui erinevus minu ja nähtud minu vahel muutub liiga suureks, ei pea ma õigeks seda omaks nimetada. Mitte, et ma oleksin sellest keeldudes vähem väärt või ebatäiuslik - olen täiuslik teistmoodi, sõltumatult, kaugelt ja kasvõi poriselt, kui vaja. Lihtsalt sellel konkreetsel idealiseeritud kujul pole tegeliku minuga erilist seost. Jäägu minust kaugele jultumus segada kedagi tema enese väljamõeldud ebajumala kummardamises, aga ma ei pea seda rolli omaks võtma või üritama ennast selle järgi ümber kujundada.

(Jajaa... tegelikult on see "jäägu minust kaugele jultumus" ikka äärmine võltsvagadus, sest, teadagi, jultumus ei ole minust kuigi kaugel ja oi, kuidas ma olen seda aegajalt kasutanud just selleks, et segada kellelgi mulle sobimatut piparkoogivormi peale vajutamast, olgu see või kuldne. Oo, kui sügavalt ma naudin ikka veel mälestust sellest hetkest, kui ajasin puhtast trotsist ja liiga pikast viisakast vaikimisest lõpuks sarved välja ja teatasin uuseliidi peenutsevalt korralikus autoseltskonnas ühe igavamatsorti kirikumuusika kohta, et minu jaoks on see lihtsalt üks vaimuvaene kristlik ulgumine. Järgnev 40 sekundit vaikust oli seda peenhäälestatud matslust väärt ja kuigi ma olin sellega lõpuks ometi ühe järjekordse koormava kuldse kesta, mille kuju üldse mulle ei sobinud, lõpuks maha ajanud ja avalikult hambaid näidanud, tundsin ma ennast piisavalt täiuslikuna edasi. See, et mu täiuslikkus sellesse konteksti enam ei sobinud, oli siililegi selge ja ainult edasise vormistamise küsimus.)

Küll aga, kui mind selle kuldse kuuega niiviisi ootamatult tabatakse (sest ootamatu on see alati) ja ma märkan sügava rabatusega, et seekordse piirjooned kattuvad tõesti minu omadega, nii nagu ennast näen, lihtsalt on palju kuldsemad, siis - sellest sügavamat komplimenti on raske välja mõelda või elada või öelda, see võtab sõnatuks. Ongi minu piirjooned, ongi minu mina, aga musta-valge segu ja hallitoonse asemel läbi tema silmade nii kumav.

Ja siis on mõned eriti säravad sõnad selle kuue nööpideks, mida aegajalt sõrmeotstega puudutada; ja mõned eriti tõsised sõnad on aurahadeks rinnas, mis täidavad mind halvastivarjatud uhkusega ning üdini sügava rahuga. See asi on hästi tehtud, see asi on tõesti minu. Jah.

Armastus selle eri viisides ja laadides on kõige võimsam ravim universumi külma tühjuse vastu. (Ei ole välistatud, et kunagi saavutan mingi nägemise kõrgema taseme, mis väidab tõsimeeli, et kõik on üks, kaasa-arvatud need kaks.)

Aga hetkel las ma kannan seda kuldset kuube häbelikkusest ajutiselt võitu saades, ja seda usaldusest-lugupidamisest selle kuma nägija(te) vastu ja arvan end kõige kõiksuse vastu kaitstud olevat. Rikastatud eriliste inimeste imeliste puudutuste, sõnade ja silmapilkude läbi.

Kuningas ei ole alasti, mõnikord katab teda nähtamatu kuldne kuub.