Naudingud toidavad

Üldiselt püüan enese eest viimasel ajal paremini hoolitseda, aga see oli jälle see päev, kus söömine enne hilist pärastlõunat kohe mitte kuidagi ei õnnestunud. Ja siis oli täpselt nii palju aega, et minna Blissi, mis on ülepea üks äärmiselt maitserikas koht, ning taldrik häid ja paremaid asju kokku kuhjata. Mis siis, et see kuhi - või õigemini: "need kuhjakesed" said väga eklektilised. Ingverist ja wakamest kuni baklazhaanini teravmagusas chillikastmes, kõrval kuhjake köögiviljakarrit.

Ja siis see esimene suutäis - ooo... Selline tunne, et maitsenauding võttis pildi eest häguseks, oleksin tahtnud lihtsalt diivanile viltu vajuda ja seda suutäit nautida. Usun, et samal korrusel istuvale mustas turbanis kokale oleks naudinguõndsuses kokkuvajuv külastaja olnud päris südantsoojendav kompliment ;). Ja iga, absoluutselt iga suutäis oli nii nauditav, et ma piuksusin ja niutsusin seal suurest rõõmust omaette.

Või siis see tunne, kui sai näo võililledesse suruda ja nende lõhna sisse hingata. Hingamise kergus. Lõhn, karedate võililleleheservade puudutus näol.

Või siis see tunne, kui ma sain üle pika aja jälle joosta nii, et õhtune kevadõhk ajab ärevaks, ööbikud laulavad ja pihlakad õitsevad ümberringi. Võtsin vahepausi ja hingasin üht alles avanevat õit kaua sisse ja kuulasin üleni seda, kuidas linnud laulavad - selline toores rõõm, ootusärevus, kergus, siirus, mäng.

Või siis see tunne, kui ma olin ennast täiesti sodiks ajanud (sest, olgem ausad, 8 km joosta ilma igasuguse varasema jooksutrennita sel aastal oli selles mõttes täiesti mõnuga täiesti teadlik valik...) ning järgmisel päeval ringi kakerdasin nagu posti otsa kihutanud kaelkirjak, ise enesega nii rahul, et lihased on täis magusat valu ja peas lööb lulli mõte, et mida kõike selle keha kiusamiseks nende musklitega veel ette võtta saaks... See tunne, kui iseenese kujutlusvõimest piisab, et õnnelikke aistinguid tekitada.

Sain aru, et toit rahuldab mind tõeliselt ainult siis, kui mul on võimalik seda nautida. Lihtsalt kütuseks sissenäritud toit (ükskõik siis, kas kiirustamisega maitsetuks muudetud või lihtsalt kehvapoolne) jooksutab keha küll mingi aja, kuid ei võta ära näljatunnet, koguaeg nagu tahaks midagi veel. Kasvõi viit grillvorsti hilisõhtul. Ikka oleksin näljane. Naudinguga söödud toidust piisab palju vähemast, et olla rahuldatud ja et nälg kaoks üllatavalt pikaks ajaks, isegi teoreetiliselt meeletult maitsev toit ei tekita mõtet, et võiks süüa.

Ja siis heade sõprade õhtune seltskond, kus kõik sobivad nii hästi kokku, nagu oleksime kõik koos aastakümneid paaristantsu harjutanud, toidab nii hinge kui vaimu (kui keha ka, antud seltskond eriti), siis saan sealt koju tulla, nagu väga heast restoranist, õnnelik, rahulolev, küllastunud.

Maailm on minuga hea. Püüan olla nendega/temaga hea, eriti, kui olen NII hästi hoitud. Toidetud. Üllatatud.

Ma õpin iga päevaga seda naudingute märkamist ja nende sisse ära lahustumist. Lihtsalt... häbitult... lapsikult... totakalt... tore.