Nüüd ma siis tean, miks neid asju lohedeks kutsutakse - peale seda, kui olen ühte eriti pisikest ja äkilist taeva all juhtida püüdnud. Olin nagu Puhh-Notsu-Tiiger, tehes kordamööda: "Mmm... kuidas see nüüd täpselt - oioioi! - juhuuuuuu!". No ja siis algusest peale.
Mitte vähetähtis pole ka see, et üks saatanlikult ilus mees ütles, et ma olen osav.
Hah. Mitte ainult, ma olen lisaks ka ilus, tark ja õnnelik. Ja maailmaga nii rahul, et ma just nii tuulise ilmaga esimest korda lohega sõitsin.
Muidugi olen ma osav, kui ma hasarti lähen. Ainult siis, kui ma olen diivanil keras, kõhklen, kahtlen ja ülemõtlen, võin ma arvata - ja ollagi - koba. Elu on näidanud, et kui ma oma põdemisega oma keha ei sandista, siis ta tantsib ja ratsutab ja mäesuusatab ja võitleb ja ronib ja hüppab metslase osavusega. Vähem mõtlemist on selles asjas tõesti abiks.
Aga nüüd lähevad asjad tõsisemaks, järgmine kord saan juba suure lohe. Elevilolek totaalse algaja tundest ja esimesest õnnestumisest on nagu endorfiinikokteil. Mmm... oioi....juhhuu!
Lohed. Tuul. Meri. Metsikud inimesed. No mida ma nii mitu aastat ootasin ometigi?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment