Salajane rõõm

Täna tuli trükikojast välja esimene ajakiri, mille ma nö nullist kavandanud olen. Autorid olid, kujundajad, proofreaderid, tõlkijad... mina, mina, mina...(khm, vabandust, väike talitsematu eneseplahvatus, aga kui ise enese üle ei rõõmusta, rõõmustab su üle üks inimene vähem) mina, mina, mina ainult mõtlesin välja, visioneerisin, komplekteerisin, kollektsioneerisin, praakisin, irisesin, vaidlesin, valisin ise hoopis, nokkisin detailide kallal, närvitsesin nii trükki andes kui trükist välja tulles.

Täna on tuba värske trükise lõhna täis ja esimene tagasiside on, et oo, vau, äge, lahe, cool.

Hea meeskond oli. Ilma nendeta poleks midagi. Tunnustust väärivad nad kõik. Aga mina-mina-mina tean, et mõte oli minu oma ja kui mõni mu idee on päriselt teoks saanud, siis vähe ma ei teadvusta seda vähemalt endale ja vähe ma ei tantsi luua ümber parajat nõiatantsu, nii et olgu minust kaugel jultumus iseennast tunnustamata jätta.

Lõppkokkuvõttes olin elus esimest korda nii selgelt ajakirja produtsent ja peatoimetaja. Heh. Ära tegin.  Mis sest, et lõpuks isegi unes südame värisedes neid vigu otsides, mida sajandat korda layoute üle vaadates ei märka enam, aga mis kohe trükivärskelt silma torkavad nagu maasikaplekk valgel pluusil... Õnneks selgus, et kui värselt trükist välja tulnud ajakirja läbi vaatasin (selles seisus ei ole tegemist enam "läbilugemisega"), siis neid eriti polnudki. Isegi minu maksimalismi juures. No mõni oli, aga tugevalt alla talutava määra.

Nii hea tunne. Kunagi ju alguses ei tea, mis võib juhtuda. Alati ju proovid ja annad endast parima, aga kui on midagi, mida teed esimest korda, siis on nii loll tunne koguaeg...

Täna vaatas üks väga hea disainer ka sügavalt silma ja ütles, et väga hea asi on, uhke on jagada.

Väärin seda tassi kohvi ja spontaanset-planeeritud poolpiknikku maailma kõige ilusama mehega.

Rõõm.