Miks blogi hea on

No näiteks. Nädalavahetusel oli mul täiesti reaalne valgustushetk, selline "aaaa... see niimoodi käima" arusaamine oluliselt laiemast pildist, kus mingi suvaline kägar muutub täiesti loogiliseks hammasrattaks töötavas süsteemis. Mõtlesin, et see on nii hea iva, et väärib kirjapanemist, no et kui ma kunagi arvutini jõuan, kindlasti kirjutan. Töötan veel rohkem läbi, vaatlen igast nurgast. Säilitan tulevikuks, et võibolla mingi hetk tagasi pöörduda ja uuesti üle hinnata.

Siis tulid peale kõik need teised asjad. Jah, südanttoitvad, hinge- (ja muid kehaosi hellitavad) armsad ja erilised hetked. Mõned lausa korraga. Kui kiiremaks läks, siis kolmekaupa. Olin nagu avatud silinder, millest elu kosena läbi voolas.

Nüüd ma siis olengi jälle mitu korda rikkam, rahuldatum, kurnatum. Mõtted idanevad nagu muruseeme suvevihmases mullas.

Aga SEE iva on täiesti meelest läinud. Lihtsalt. Läinud. 

Kunagi ütlesin ühele, kes muretses ühe mu vabalt levima hakanud mõtte autoriõiguste üle: ehh, pole hullu, saagu folkloor, mul on teisi mõtteid veel. Nojah, mõtteid on mul tõesti mitu tükki veel, loodetavasti. Aga see on ikkagi teine asi. Üks on see, kui mõte läheb lendama ja saab uue elu, teine on see, kui ta kaob olematusesse. Jääb loota, et alateadvusesse jäi see mõistmine alles, et kui juhuslikult sarnasesse olukorda satun, siis tuleb ta sellevõrra kergemini kaosesupist üles. Aga kindel olla ei saa.

Blogimine on hea.