Klaas veini õhtul

totaalse väsimuse peale on nagu.. noh, nagu väga maitsev viinamarjamahl, sest olen kehas vaikselt undavast väsimusest niigi natuke pilves ja selle süvenemist ei tähelda.

See armastuse teema aina kerib peas - ma saan aru, see kõlab veidralt, et tunne ja kerib peas, aga no ma olen analüütik olemuselt ju, ajud on igal pool ees. Seega kerib, ja peas, nagu kruvi - on teatud korduvusi, kuid iga pöördega pisut sügavamal/ uuel tasandil.

Einoh, vaieldamatult on see miski, mida olen pidanud õppima, sest teekond algas sügavast üksindusest, milles võis ehk isegi mingeid üksilduse jooni olla perioodi lõpu poole, kuid mitte oluliselt. Ühel hetkel toimus mingi murrang, kookonist väljapugemine, aga kuigi printsi, hmm, tõepoolest, ühe tõelise Printsi suudlus selle Lumivalgukese ellu äratas, oli see olevus pigem nagu päeval printsess ja öösel sookoll, kahe näoga Jaana. Kõik hea ja ilus sirgus selle imelise puudutuse omaniku suunas, aga paljude teiste suunas paistis üsnagi teistsugune keegi, kes läbielatud valude viha maailma peale välja valas. Võeh, tõesti üks õudsemaid viise lapsepõlvetraumasid ja puberteeti 5 aastat tavapärasest hiljem läbi põdeda.

No et ühesõnaga, see algus ei tulnud mulle kergelt.

Ja siis, kunagi, kui olin esimese kättemaksuhimu süütute inimeste peale laiali laamendanud, hakkasin seda armastuse asja tasakesi õppima. Esialgu tundus mulle, et...

et armastus on lilled ja liblikad ja häbelikud jalutuskäigud ja tantsimine öö läbi ja pikad-pikad ootused ja Eriti Tähtsad Kohtumised ja silmavaatamised ja huulejooned ja vargsi püütud puudutused ja tõsise ajuraginaga leiutatud ühised hetked.

No siis veidi hiljem oli armastusega seotud nii seiklemine, seksimine, tabudevaba naermine, üheskoos mõtlemine, vaidlemine, rõõmuga pooleks nägelemine, lolluste tegemine, usaldav käest kinni hoidmine, edevus-uhkus üheskoos minemisest, mõistmise uudishimu ja mõistetud olemise luksuslikkus, ühise jõu tajumine.

Siis veidi hiljem oli armastusega seotud ka segadus ja võimuvõitlus ja valu ja lahkumise kurbus ja huntijooksmise tume sisemine sund. Kogemus, mis tunne on otsustavalt mitte suhelda, kuigi armastad, sest suhtlemine teeb teisele haiget ja ta ei soovi seda. Päevast-päeva kannatlik vaikimine, sest "nii on talle parem ja mina saan sellest kunagi, aastate pärast üle." Vastamata, ei, vist ikkagi liiga valusaks muutunud armastuse hääbuda laskmine võtab tõesti kaua aega ja väga palju vaikselt ja kannatlikult valutatud päevi.

Praeguseks on lisandunud nii tohutult palju lisanüansse, raske neid korraga kokku püüdagi. Midagi ehk siiski:

Lõputu kannatlikkus, kus hoolimise silda oli võimalik ehitada ka üle suurte valude, väsimuste, kaotuste. Kuidas isegi minu tulelohe kärsitust on võimalik aastateks taltsaks ohjeldada - kui ma väga hoolin.

Kogemus, kuidas lahustuda teiste vajadusi toites, neid hoides ja arvestades. Ning siis kogemus, kuidas seda täpselt tasakaalustada, olla samal ajal täiuslikult isekas, et "lahusest" jälle iseeneseks kokku koguneda. Kogemus, kuidas balansseerida jagamise ja iseeneseksolemise vahel.

Kogemus, kuidas jagada oma kõige salajasemaid muresid - ja olla mõistetud. Veelgi enam, hoolitseva käega sellessesamasse kuldsesse kuube mässitud (et oleks soojem ja mugavam) just nii inimlike vigadega nagu ma olen.

Andeksandmise oskus ja usk sellesse, et mulle ka andeks antakse.

Sooja, tugeva, kannatliku, targa, tundliku ja pühendunud tähelepanu keskmeks olemine on midagi sellist, mida ma ikka veel peaaegu iga päev pean käega katsuma, et seda võimalikuks pidada. Justnagu oleksin saatnud universumile tellimuse ja ta täitis selle veel palju paremini kui oskasin küsida. Nagu - päriselt? Ja just siis, kui olin ära õppinud selle, et keegi ei ole täiuslik.

Kogemus, kui pööraselt, uskumatult ilusaks võib muutuda midagi pealtnäha neutraalset.

Kogemus, kuidas armastuse nägu, kogu ja vorm võib väga palju muutuda, ilma, et sideme tähtsus väheneks. Uue näo leidnud, kuid mitte vähemsügavaid armastusi on mul õnnestunud hoida mitmeidki.

Kasvav. Arenev. Sügavamaks ja nüansirohkemaks muutuv kogemus. Kõik need kogemused, nad on nii  mitmekülgsed.

Tahan midagi öelda, aga veel ei oska. Lihtsalt hingan sisse ja võtan selle kõik vastu, olles samal ajal naeruväärselt õnnelik, et saan just omaenese elu elada. Olen ülbe metslane / olen pehme, taltsas ja hoitud.