Olen mitmest allikast kogenud, kuidas inimesed peavad mind "liiga jõuliseks" ja see tuleb mulle alati üllatusena, sest ma ei oska iseennast sellisena näha - kuigi see võib asjaolusid analüüsides ju tegelikult loogilisena tunduda.
Ainult, et sisimas ma tean liigagi hästi, kui kerge on mind panna kahtlema, et kas ma ikka olen kõike arvestanud; kui kerge on mind ebakindlaks muuta juba puhtlihtsalt ainult selle väitega, et "aga see võib olla hoopis teistmoodi". Ja pealegi annan üsna kergelt teistele inimestele järele juba kasvõi sellepärast, et enamuste asjade puhul ei ole minu nägemus mulle üldse nii oluline. Ok, teeme nii, nagu sina tahad, nii saab ka. Sest tegelikult saabki. Mul on suhtkoht suva, et kas silku süüa saba ees või pea ees, kui keegi teine sellest pisiasjast õnnelikumaks saab, pealegi.
No ja siis ongi nii naljakas, kui öeldakse, et ehmatasin kellegi ära, et olin liiga jõuline. Ehh, kui nad vaid teaks ;) Liiga jõuliseks muutun ainult tõsistes kriisiolukordades, aga viimane selline juhtus juba aastaid tagasi.
Aga vähemalt on hea teada. Hm, ega see, et ma kõrgetel kontsadel 190-nele lähenen, olen punase peaga ja räägin asjadest kirrrrrglikult, kuidagi seda kuvandit ei mõjuta? Heh. Pff. Noh :) Jah. Nojah siis.
Kuidas kuvandada seda, kui suur respekt mul tegelikult igaühe isiklike valikute vastu on?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment