Sunday, September 17, 2017

Vaimse põlguse küsimus

Mul lähevad sundolukorras, kus peaksin suhtlema inimesega, keda mingil olemuslikult vääramatul põhjusel põlgan, lihtsalt süsteemid rikki. Lausa veider, kuidas ma sel hetkel ei suuda isegi viisakat nägu teha. Siis on kõikide asjassepuutuvate tüüne päevarahu säilitamiseks hädavajalik, et mul oleks võimalus kiirkorras lahkuda.

Võeh.

Väkk-väkk-väkk. 

Jällegi see tuule ja tule teema: kui minema ei saa lennata (mis on eelistatud esmavalik), ei ole välistatud, et võtan leegiheitja, et olukorda lahendada, kui hingamiseväärilist õhku väheks jääma hakkab.

Muidugi ei ole mu esimene valik oma põlgust neile näkku plahvatada, sest inimesed on erinevad ja kuni ei ole vägivaldselt ohtlikud, olgu nad siis... sellised... Aga mul peab olema võimalus värskesse õhku lahkuda, sest muidu muutun ma ise vägivaldselt ohtlikuks. Esialgu rakendub leegiheitja ilmselt puuduva ukse tegemiseks või mind muul viisil kinnihoidvate tegurite tuhastamiseks, aga kui see osutub võimatuks, siis mine sa tea. Ma ei ole kergekäeliselt vägivaldne, kuid ma kindlasti kehtestan endale vähemalt minu standardite järgi minimaalse vaba isikuruumi ning kui eemaldumine ebameeldivast osutub võimatuks, siis ma tõesti ei välista ebameeldiva eemaldamist.

Aeg on piiratud ressurss, minul on täieline vastutus iseenese heaolu eest ja ma lihtsalt olen akuutselt allergiline inimeste suhtes, kes suudavad samaaegselt olla lollid, väiklased, empaatiavõimetud ja vaimselt ebastabiilsed. Kõigile on parem, kui me suletud olukorda kokku ei satuks.

No comments:

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...