Torus on auk sees

Veider kurnatusetunne süveneb. Jah, ma olen suuteline täiesti adekvaatselt lugema mõttestatult, kuigi kergelt diagonaalselt 120 minutit järjest ca 5 lehekülge minutis erialast teksti ja sellele tagantjärgi asjakohaselt stuktureeritud analüüsi tegema. Jah, ma olen suuteline meelde tuletama kuu aega tagasi korraks nähtud maatriksit ja vastama küsimusele, mis nüüd sellest uuest X vaatenurgast vaadates seal muutma peaks.

Seega ei saa ma öelda, et mu aju 5 protsessorit isegi praeguses seisus kuidagi ülearu kehvasti esinevad.

Aga ikkagi on õhtuti selline "pea on betoonplokk, mille sees toksib üks säilinud ajurakk teisele SOS-koodi" ja kui keegi küsib midagi tapvalt keerulist, näiteks, et mis me õhtuks lastele süüa teeme, siis suudan ainult suud maigutada ja kalapilgul kaugusesse vahtida.

Või siis võibolla on see lihtsalt rõõm sellest, et masin töötab jälle täistuuridel ja nii ma siis lasengi ta töö käigus täiega üle. Üle iga võlli vähemalt viis korda. Just because l can.

No kas tasub?

Aga totaalne sügav kurnatus on küll juba mõnemat aega, vahel ikka lasen päikest peale ja vahel taastub, aga siis läheb jälle aina sügavamaks. Kuskil torus on auk sees, nii et pealekallamisest ei piisa.

Kui süsteem ei toimi, tuleb süsteem korda saada, sest lisaks sellele, et elu peab põnev olema, peab elu ka mõnus olema.

Jällegi, ei saaks väita, et seda poleks üldse - asjaolusid arvestades on elu lausa mõnus, nagu kamin-ilusad-mehed-armsad-lapsed-pits-viina mõnus.

Väsinud olen lihtsalt.